Oli kunagi Kiideva mees Bärni, ristitud Bernhardiks (näitab, ku vana ta oli), kellest tuleb lihtsalt jälle kirjutada. Süstis mulle kalastamisehuvi sisse. Ei Bärni saand teisiti. Siia mandrile sattudes sõja järel oli tema plats paadis, ritv käes, loits olemas, et tule kalake. Tule kalake! Uhhaa oli alati selline, mis viis keele alla.
Bärni põle aastaid inämp meie hulgas. Käisin kalal pärast küll, aga see polnud sama. Ku krõpsti tehti naeratusega lahti õllepudel enne aovalgustki, olid jah sellised ajad, pidi pudeliavajaga liikuma. Mis aga neid kalalkäike lõbusaks tegid, olid Bärni lood. Kuda tema elus oli leida, et saab elu kõrvalt tsipa viilida. Kalale minnes.
Ta lõpp siin ilmas oli riigi poolt kuidagi sunnitud. Mõtlen siin ta elutee katkemist. Süda läits. Seda tiivustas kodukaotusele otsa teadmine, et pidi litsentsi võtma, et kalale saaks minna. Ta ühmas, mis lits ma olen, et vajan äkki papreid. Vihmauss konksu, ridvaga nati mängimist ja ongi kik.
Kut lubasin juttu. Parimad Bärni suust olid need, milledes ta inetut sõna ei ütelnu. Kuulasin ja õppisin. Olime paadis, Muskookas, sääl ikka parim püük, ahvenaid oli, aga just havi oli meie huvides. Parimpat kalasuppi põle ku haug on kardlite ja põrknatega, sibulatega mõnda aega podisenu, pisut tilli ja küüslauku, porulauku, lisaks, ahh! annan kik saladused ära!
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
