Mitte ägedaks poleemikaks, vaid märgiks, et mõtleva inimese kirjutis on pannud ka lugeja mõtlema. Ja et igal teemal on rohkem kui üks tahk. Vaadelgem siis asju ka mõnest teisest küljest.
Rebas libastab kohe artikli alguses, jagades eesti sõjamehed kolme üksusse: Punaarmee Eesti Laskurkorpus, Saksa Waffen-SS Eesti Leegion ja Soome Eesti Jalaväerügement. Tegelikult võitles sakslaste poolel Punaarmee vastu palju rohkem üksusi: idapataljonid, politsepataljonid, piirikaitse rügemendid. Paljud teenisid lennuväes, riigitööteenistuses ja lennuväe abiteenistuses. Enne sõja lõppu tehti neist kõigist nende soove või arvamust küsimata „välgumehed”. Sama saatus tabas Eestisse naasnud soomepoisse.
Kuigi Rebas ei püüa otseselt varju heita Saksa armees teeninud meestele, teeb ta seda kaudselt siiski, rõhutades soomepoiste eripära, nende „mõistusevastast” kodumaale naasmist, kuidas neid alt veeti ja kuidas nad Sinimägede lahingutes elu ja surma peale võideldes tegid eksistentsiaalseid otsuseid, mida Leegioni (loe: Saksa sõjaväes teeninud) meestelt ei nõutud (?!).
Alt veeti meid kõiki, nii venelaste kui sakslaste poolt. Kõige valusamini veel lääneriikide poolt, kellele sinisilmselt lootsime, teadmata, et nad olid meid rahuliku südamega venelastele maha müünud. Sinimägedes võitles kõrvuti soomepoistega palju eesti mehi, kes haarasid relva alles siis, kui põlisvaenlane oli tungimas Eesti pinnale. Nüüd, kus noorimadki tollased mundrikandjad on jõudmas raugaikka, võiksime mõista olulisimat – meil kõigil oli ühine vaenlane. Ja et valikud võidelda ühe või teise armee ridades ei olnud reas nagu kingapaarid poeletil – võtad selle, mis jalga passib. Kõige suurem otsustaja oli pahatihti juhus.
Soomepoiste tagasitulekus ei olnud õieti midagi mõistusevastast. Soome jäämise korral oleks neid venelastele välja antud. Teine võimalus oli muidugi põgeneda neutraalsesse Rootsi, mida paljud ka kasutasid. Kuid ka see oli riisikoga seotud. Ega Soome ja Rootsi vahel vaba trammiliiklust ei olnud. Ja ka Rootsi oli küllaltki venesõbralik. Praegu istuvad mõlema valiku esindajad Toronto Eesti Maja kohvikus igal kuul sõbralikult koos. Teises lauas istume meie, kunagised lennuväepoisid. Vaatleme üksteist kui relvavendi, vahetame sõbralikke pilke ja repliike. Kellelegi ei tule pähe põlastada ka „neljanda võimaluse” mehi – neid, kel õnnestus igast mobilisatsioonist kõrvale hiilida. Aeg on meis kõigis süvendanud sallivust ja inimlikku mõistmist.
Oma eripära on igal väeüksusel. Soomepoiste memorandumi sõnastus minister Aleksander Warmale on tõesti uhke ja liigutav, kuid sama hingetõmbega mainida professor Jüri Uluotsa memorandumit Saksa okupatsioonivõimude ülemjuhatusele ja seda lömitavaks nimetada, on kohatu. Soomepoisid said end selliselt väljendada vaid seetõttu, end nad olid hetkeks totalitaarsete riikide haardest väljas. Need kaks dokumenti ei ole võrreldavad. Kasinasti kolmveerand aastat pärast soomepoiste memorandumi esitamist pidid esitajad Soomest lahkuma, et pääseda väljaandmisest venelastele. Nüüd oli meile sõbraliku Soome valitsus sunnitud astuma vastumeelseid samme, mis olid lömitamisest sama kaugel kui Uluotsa memorandum.
Tagasivaates võib väita ja ma julgen seda teha kõigi Teises maailmasõjas relva kandnud eesti meeste nimel, korpusepoisid kaasa arvatud: meil kõigil oli ainult üks võimalus – igas olukorras jääda truuks oma isamaale ja rahvale. Ma usun ka, et valdav enamus seda võimalust kasutas. See võimalus on meil ikka veel olemas ja ma teen sügava ning aupakliku kummarduse neile, kes selle maksimaalse kasutamise on teinud endale kohustuseks. Soomepoisse, kelle sõjalist panust ma austan ja hindan, on nende hulgas sama palju kui teisi. Ei rohkem ega vähem.
Ma ei soovi lugupeetud ajaloolase teadmisi alahinnata. Ülaltoodu on lihtsalt ühe mehe nägemus ajaloo malelauast, millel ta noorukina osales, olgugi vaid etturina.
Eerik Purje,
Eesti Lennuväepoiste Klubi esimees
