Nendele, kes ei ole selle formaadiga tuttavad olgu öeldud, et keelekohvik on koht, kus saavad turvalises ja hubases keskkonnas kokku tulla need, kellel on mingil tasemel eesti keele oskus olemas, aga pole olnud palju võimalust seda keelekeskkonnas kasutada. Keelekohvikus ei panda rõhku grammatikale ja ei tekitata pingelist, klassiruumi-taolist atmosfääri, vaid fookus on suhtlemisel ning kõneoskuse arengul. Paistis, et see formaat sobis väga hästi nendele, kes tulid kokku kohvikusse ning tekkis tõeliselt tore ja sõbralik väike kogukond.
,,Õpetaja“ ehk juhendaja ameti võttis enda peale VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes lausus, et see oli nagu tore ajarännak ammusesse aega, kui ta ise ka õpetas Eestis noori. Piret tegi eeskujuliku töö, luues pingevaba keskkonna ja juhendades kohalolijaid läbi väikeste ülesannete ja mängude, mida tehti paarides, aga ka suuremates gruppides. Abiks olid veel mõned osalejad, näiteks Mall Puhm ja Ene Timmusk, kes pakkusid tuge eriti nendele, kellel pole keel veel suus. Tuba täitus naeru ja jutuvadinaga ning osalejatel oli tõeliselt mõnus ja tore aeg.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
