Mäletan isa rääkimas oma isast, kes oli ka suur tee sõber. Ta näitas oma isa hõbedast teelusikat, mis oli osaliselt ära kulunud suhkru segamisest. See oli üks isa mälestustest oma isast, mille ta omandas noorukieas. Lapsepõlvest tal palju mälestusi ei ole, sest ta isa oli kümme aastat Siberis vangilaagris ja asumisel.
Hiljem olen kokku puutunud mitmete teerituaalidega.
Aasia riikides on tee joomise kultuur väga kõrge, sest seal kasvavad teepõõsad. Minu ema rõhutas alati, et kõige parem tee on pärit Tseilonist.
Kui olin äsja tööle asunud noore arstina, siis kutsuti mind kaasa kooliõpilaste grupiga, kes läks Turkestani kõrbe matkale.
Aserbaidžaanis, Bakuus, pidime ootama praami väljumist Turkmenistani. Käisime linna peal ja külastasime baari. Seal jõime teed, mis oli tõeliselt hea.
Kuna meil sõbrannaga ei olnud suurt soovi kõrbes matkata, siis Turkmenistanis jäime elama kohaliku arsti perekonna juurde seniks, kui lapsed kõrbes matkasid.
Köögis oli umbes viie sentimeetri kõrguste jalgadega laud, mille ümber olid padjad istumiseks. Terve päev oli laual teekann värske teega. Hommikul oli tee sees koor, hiljem puhas must tee.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
