1952. aastal sai minu vanaisa Keto Soosaar või Taat, nagu meie teda nimetame, kirja Heino Jõelt. Taat oli kolinud Montreali Stockholmist, kus ta oli elanud neli aastat pärast pere põgenemist Eestist 1944. aastal. Kirjas oli kutse jätkata osalemist skautluses peamiselt Ontarios tegutsevas Eesti skautide organisatsioonis kaugelt, posti teel. Noore poisina Rootsis oli ta skautide tegevuses osalemist nautinud. Heino oli olnud ka tema hundujuht Stockholmi Kalevi lipkonnas.
Need iga kahe nädala tagant saadetud kirjad olid eesti keeles ja tulvil juhiseid ja viise, kuidas saada heaks skaudiks. Oli muidugi õpetusi, kuidas sõlmesid siduda ja tuld teha, aga ka kuidas omandada skaudi mõtteviisi: olla ,,alati valmis“. Kirjades oli juttu ka katsetest, mida skaut pidi läbima, et teenida märke ja tõusta auastmes. Tuli osata suhelda morses ja lipusignaalidega ning tunda põhilisi ellujäämisoskusi. Heino soovitas liikmetel ka omavahel kirjutada ja sõpru ja tutvusi üle kogu Kanada leida. Selles üksikskautide nimelises grupis osalesid poisid Nova Scotiast, Newfoundlandist, Briti Kolumbiast ja Quebec’i provintsidest.
Rootsis oli taat hundu ja sai oma esimese teenetemärgi, enne kui pere Rootsis lahkus pingete tõttu, mis olid tekkinud NSV Liidu ja balti põgenike vahel, kui Rootsi riik mõningaid põgenikke Nõukogude Liitu tagasi saatis. Taat kohtus teiste sarnaselt laiali pillutatud skautidega, kuid alles aastaid pärast Rootsist lahkumist sai ta uuesti osaks suurest eesti skautide rühmast.
Heino Jõe tundis minu vanaisa Ketot tema vanemate Albert ja Helene (sündinud Juurikson) kaudu, kes olid elanud lähestikku Haapsalus. Keto ema julgustas teda Rootsis viibimise ajal tungivalt skautidega liituma, et sõpru leida ja luua suhtlusringkond teiste noortega. Rootsis oli taat hundu ja sai oma esimese teenetemärgi, enne kui pere Rootsis lahkus pingete tõttu, mis olid tekkinud NSV Liidu ja balti põgenike vahel, kui Rootsi riik mõningaid põgenikke Nõukogude Liitu tagasi saatis. Taat kohtus teiste sarnaselt laiali pillutatud skautidega, kuid alles aastaid pärast Rootsist lahkumist sai ta uuesti osaks suurest eesti skautide rühmast.
1954. aasta suvel algas Eesti Skautide Suurlaager suure hurraaga. Umbes 40 Eesti skauti igast Kanada nurgast sõitsid Kotkajärvele Muskoka metsades Ontarios. Minu taat sai küüti (sõitu) vanemate skautidega ja veetis järgmise nädala mänge mängides, erikatsemärke teenides, metsas matkates ja järve nautides.
Minu kasuvanaema Anu Jõe, Heino tütar, mäletab, kuidas ta oma õega piilus põõsaste vahelt skaute, kes olid rivistunud laagriparaadiks ja nägi seal oma isa poolt kiidetud Ketot, kellel oli uhke skaudikaabu peas.
Heino jäi Ketole oluliseks eeskujuks ka pärast seda, kui ta lõpetas skautliku tegevuse. Ta kutsus teda esimesse Metsaülikooli aastal 1967 loengut pidama. MÜ on koht, kus Keto ja Reet (sündinud Juhkam), minu vanaema, esmakordselt kohtusid ja sillutas tee nende abieluni 1969. aastal USAs, kus nad mõlemad sel ajal elasid. Keto naases MÜ-sse mõnd aega pärast seda, kui oli leseks jäänud ja minu isa ja tädi iseseisvasse ellu suunanud, ning seal ta kohtus taas Anuga.
Heino Jõe kutse minu taadile kui ta oli noor ja kaasamine skautluses viis selleni, et Ketol on kogu elu olnud tugev side nii Kotkajärve kui ka Toronto-Eesti kogukonnaga.
