Rahupoliitika, mis paisus kriisiks
Samal ajal välispoliitikas, eriti Euroopa ja Ukraina suunal, on pilt sootuks teistsugune. Valimiskampaania ajal lubas Trump suure suuga lõpetada sõja Ukrainas „24 tunniga“. See lubadus oli juba eos absurdne. Pärast valimisvõitu venitati tähtaega – rahu pidi saabuma 100 päevaga. Tähtaeg möödus. Tulemusi pole. Läbirääkijad vahetuvad, seisukohad kõiguvad ja lauale on jäänud vaid suur strateegiline vaakum.
Trumpi nn „lõplik rahuplaan“ oleks olnud Ukrainale midagi enamat kui lihtsalt halb diil – see olnuks kapituleerumise dokument. Kava keskmes oli Krimmi loovutamine Venemaale, okupeeritud alade de facto tunnustamine ja Ukraina NATO-püüdluste torpedeerimine. Sisuliselt oli tegemist Kremli ultimaatumiga, mis oli pakitud läänelikult kõlavasse „rahupaketti“. Tegelikkuses oleks see olnud agressori premeerimine.
See ei olnud rahuplaan – see oli München 2.0. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et agressioonile järeleandmised ei too rahu, vaid uusi vallutusi. Kui Putin saab, mida tahab Ukrainas, siis miks peaks ta peatuma? Moldova? Gruusia? Või hoopis Balti riigid? Trumpi pakutud „rahu“ oleks olnud otsetee järgmise sõjani.
Ukraina toodab nüüd ise relvi, luues endale sõltumatuma varustusahela. Riigi digitaalsed sidevõrgustikud, luurevõimekus ja infooperatsioonid on maailmatasemel.
Ukraina vastulöök – innovatsioon ja tahtejõud
Õnneks ei nõustunud Ukraina selle plaaniga. President Volodõmõr Zelenskõi juhtimisel on Ukraina muutunud sõjalise innovatsiooni laboratooriumiks. Kohalik droonitootmine on plahvatuslikult kasvanud. Rünnakud Venemaa tagalasse on muutunud regulaarsuseks. Ukraina toodab nüüd ise relvi, luues endale sõltumatuma varustusahela. Riigi digitaalsed sidevõrgustikud, luurevõimekus ja infooperatsioonid on maailmatasemel.
Ukraina ei palu enam luba – ta kujundab ise oma tulevikku. See on hirmutav signaal kõigile, kes lootsid Kiievi kiirele alistumisele.
Putini väsiv impeerium
Vladimir Putin on 25 aastat püsinud võimul tänu hirmule, propagandale ja süsteemsele manipulatsioonile. Kuid iga autokraadi lõks seisneb selles, et lõpuks hakkab ta ise uskuma oma valesid. Putini luureteenistused lubasid talle, et Ukraina langeb mõne päevaga. Sadu tuhandeid Vene sõdureid langenud, Venemaa majandus on vabalanguses ning NATO uksed avanesid Soomele ja Rootsile – otse tema ukse ees.
Kui Putin lükkas tagasi Trumpi helde „rahuplaani“, mis sisuliselt oleks kinnitanud Krimmi annekteerimise ja keelanud Ukrainal NATOsse astumise, tegi ta veel ühe strateegilise vea. „Ajalugu ei halasta lollustele, eriti mitte korduvatele,“ märkis tabavalt Zbigniew Brzeziński.
Euroopa: sunnitud ärkamine
Trumpi läbikukkumine Ukrainas on raputanud Euroopat. Aastaid on Lääne-Euroopa mugavalt loorberitel lebanud, lootes Ameerika sõjalisele kaitsekilbile. Kuid nüüd, kui Washingtonist kostab kõhklevaid ja vastuolulisi signaale, on saabunud kainestav hetk.
Saksamaa kuulutas välja kaua oodatud Zeitenwende – ajaloolise pöördepunkti kaitsepoliitikas. Prantsusmaa ja Itaalia räägivad Euroopa armeest kui reaalsest vajadusest, mitte lihtsalt tulevikumuusikast. Euroopa Liidu institutsioonid arutavad tõsimeelselt ühise kaitsepoliitika loomist. Isegi neutraalsuse bastionid Rootsi ja Soome on liitunud NATOga.
„Euroopa pole enam lihtsalt rahu projekt – ta peab olema ka kaitseprojekt,“ rõhutas Prantsusmaa president Emmanuel Macron Müncheni julgeolekukonverentsil. Euroopa on sunnitud täitma tühimiku, mille USA on jätnud.
Viimased kohtumised Kiievis näitasid selgelt: Euroopa alustab uut ajastut. Saksamaa, Poola, Balti riigid ja Põhjamaad lubasid jätkata Ukraina relvastamist ja väljaõpet ka siis, kui USA peaks oma tuge vähendama. See on märk mitte ainult solidaarsusest, vaid ka enesekaitsest – mõistmisest, et Ukraina piir on ka Euroopa piir.
Prantsusmaa välisminister Jean-Noel Barrot teatas 13. mail, et Euroopa Liit leppis koostöös Ameerika Ühendriikidega kokku ka uute sanktsioonide kehtestamise Venemaale. Need jõustuvad 20. mail.
Laevade sanktsiooninimekirja lisamisega enam kui kahekordistub sanktsioonide all olevate laevade arv, tõustes 342-ni. See võimaldab Euroopa Liidul panna sanktsioonid ka laevadele, mis hävitavad veealuseid kaableid ja muud füüsilist vara.
Seoses sidemetega Venemaa sõjatööstuskompleksiga pannakse sanktsioonide alla 75 isikut ja äriüksust.
Pakett sisaldab ka sanktsioonide raamistiku õigusliku aluse laiendamist Venemaa hübriidohtude vastu ja piiranguid ettevõtetele, mis tegelevad kahese kasutusega kaupadega. Seoses sidemetega Venemaa sõjatööstuskompleksiga pannakse sanktsioonide alla 75 isikut ja äriüksust.
Eesti julgeoleku peegel
Eesti jaoks pole Trumpi Ukraina-poliitika lihtsalt kauge geostrateegiline debatt – see on konkreetne eksistentsiaalne küsimus. Kui suurim liitlane on valmis Ukrainast loobuma, mis takistab teda ühel päeval loobumast Eestist?
Meie kaitsekulutused peavad püsima kõrged. Koostöö NATO sees ja väljaspool seda (näiteks PESCO raames) tuleb süvendada. Droonitootmine, küberturvalisus, sidevõrgustike vastupidavus – need ei ole luksused, vaid julgeolekugarantiid. Me ei saa endale lubada unistamist. Peame valmistuma.
Järeldused
Trumpi sisepoliitikat tähistavad mitmed edusammud, kuid tema Putini-sõbralikkus ja välispoliitiline naiivsus ohustab Ukrainat, Euroopat ja eriti Eestit rohkem kui ükski tollisoodustus või investeerimislepe.
Ukraina peab jätkama võitlust. Euroopa peab ärkama – ja jääma ärkvele. Eesti peab valmistuma, mitte lootma.
Vladimir Putini strateegilised valearvestused ja Donald Trumpi „rahuplaani“ läbikukkumine on andnud Ukrainale ootamatu eelise. Sõja asemel on sündimas uus Euroopa. Võib-olla tõesti – lollused ei ole kunagi tasuta. Aga tarkus võib sündida valust.
„Rahu ei saa kunagi osta agressori soovide täitmise hinnaga. Kui üks rahvas annab järele vägivallale, jäävad kõik rahvad selle vangideks,“ tõdes Winston Churchill.
