Asusin selliseid mõtteid eietama, ku nägin iljuti suurlinnas kalameest. Kirjutasin äsja, kudas käisin uues suurlinna pargis, Doni jõe suudmes. See on saarele rajatud, sillad viivad maismaale. Ja mitmel olid onkud, sellised keskealised, õnge leotamas. Meenusid enese kalalkäigud. Muskookasse, kus kalli kaasa kullisilm ei kontrollinud igat liigutust. Kuna muidugi käib kesvamärjuke kalastamisega kokku nigu särk ja postament. Kirjutaks õige sõna siia, aga ep taha kellegi peeneid tundeid riivata.
Mõni semu oli selline kalamees, kes kohe aovalgõ korkis edimäse molsoni lahti. Ja õdangul saunas sai veelgi kurku kastetu. Olid alles ajad, ime, et ikke elus olen. Ju see uhaa, mida sai keedetud, forell, mis pannile praadima pandi, oli nii tervislik, et nullis neelatu. Promillid, noh. Või siis lapsena vägisi sissesöödetu kalamaksaõli. See ju pidi tervist ja pikka iga andma.
Veekogud on reostatu, õhk saastatu, ka see, mis lauale jõuab, on ormoonide ku liha või kuntsväetisega, ku põllult kasvatatu... Vaevalt, et keegi inämp siinsest suurest järvest, prahti täis jõest püütud kala julgeb süüa.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
