Minul, tänan küsimast, põle tervisega eriti kurta. Kompleinida, nigu siinses keeles. Selge, et ramm on ammu lännu, mõte ei liigu nii vilkalt ku nooruses, kõrvad inämp ei taba peenemaid noote ning nüansse ja silmad seletavad udusemalt, ku üldse. Kut liigun ikke, noh mette nigu noor hirv, aga ehk (nii ma ennast petan) väärika vana soku moodu ühest tihnikust teise. Ettevaatlikult, mu tritsutamise päivad on nagu mu jõud ja elastsus kadunud kõige liha teed. Ei soovi prantsatada selle paiga peale, kus selg ja jalad korraga nime kaotavad.
Tänavu on see patseerimine nii asja ku lõbu perast olnu jube ohtlik. Ilmataat on just talviti kapriise ja vigureid, riukaid täis. Ommukul kingib laialt liuglevat lund, õdangul aga tuleb taivast vihma nigu oavarrest. Lumi laguneb lörtsiks. Ning nigu novembris oli, ku perast esimest lumesadu kohe seda traiveilt ei roogi, siis külmab see sültjas mass ööse ää. Komberda ku julged. Peaks parlanks kaduma oled selili, järgmiseks ospidalis. No kellele seda tarvis.
Vähemalt põle mul tarvis seda ratastega kaadervärki, millega paljud mu vanused liiguvad. Või kepiga, karkudega kooserdada. Ep tia kudas need, kes kolmandat, neljandat jalga vajavad, suudavad igapäivast läbi viia.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
