Ei oska me inämp taivasse vaadata, et ilma ennustada. Kuulda, et tsirgud on vakka, mis tähendab, et tuleb vist torm. Ei, selleks on äpp, mis nigu iiromantid ja sünoptikud ei oska kunagi sajaprotsendiliselt märki tabada. Üits asi on aga küll selge. See maapealne põrgu, mida inemeste tegevus on tekitanud kliimamuutusega on selline, et kevade nigu polekski ja suvi tuleb saunast soojem. Ku juba lehekuu viimastel päevadel käskis temake, et keeraku ma too konditsioneer ehk õhujahutus peale, siis on midagi viltu.
Olen sellega arjunu, et kevadeti tuleb tihemini muru niita, ku tahaks. Aga ku seda peab sama tihti tegema, ku lõuga kaapima, no ei meeldi. Liialdan ehk, aga ju igalpäival ei ole tarvis sileda lõuaga liikuda. Abemenoa asemel leiutati pardel, mis lubab ju natuke neid arjaseid eemaldada, enne ku poodi, pibolioteeki lähen. Külas käime arva, siis küll on sihverplaat selline nigu vastsündinul. Muidu, kesse viitsib. Ja kelle uvides?
Etsil on selline pardel, mis lubab jätta muljet, et karvakasv on teel peris abemeni. Vali vaid nupult, et ku lähedalt pügada. Põle lohakas, aga põle ka täismehe abe. Vaat selline on mood, olgu noortel valida, kelle või mille trummi järgi taktsammus marssida.
Noorsandist kirjutan selletõttu, et jagasin temaga äsja absurdsust. Et õues kolmkümmend pügalat lõõska ja niiskust, aga siin mandril ikke mängitakse okit. Jah, selle Stänli karika finaal algas sel nädalil, jaanikuu teisel päival. Ets on, nigu iga korralik kanukkidemaal sündinu taas pettunu, et ühtegi kohalikku koondist nende mängudeni ei jõudnud. Olevat ka nöögiks, et kõige paremate mängijate ulgas tänavu on kaks endist vahtralehte, teate küll, see koondis, mis ei rahulda oma fänne sugugi. Kut see ei lohuta neid, kelle õhtud on ekraani taga oma poistele pöialt hoidmiseks suunatu. Kuni järgmise hooajani.
See kik selleks. Seniks, ku päike paistab, põõsad läheva õide, oleks ju kudagi tänamatu, et edasi uriseda. Poes on ikka toitu, mis sest et kallist, ise ei pea jänesseid küttima, kalal käima. Mis sel vanainemesel inämp kurta.
