Siit Suurest Suitsust annab terasruunaga küll Seedriorule sõita, ja vist selle tõttu ma juba isegi enne pandeemiat käisin harvemini Suviharjal. Kuid üritus alati hää. Laulupidusid, kõnesid ja isegi mäletan, ku too noor kaunis rahvastikuminster käis meitel tuletamas meelde, et ka siinsed on eestlased, missest, et endised pagulased. Isegi ku uus nimi on meitele leiutatud, eestlased võõrsil. Nigu see oli meie soov. Vanemad olid näinud, mida vanja ja vasja oskasid nende vabaduse nimel teha. Aga oleme ikke kodanikud, järeltulijad, juba kolmas põlv peal on meil ju tublid.
Ku vanasti sai alati seedrite vahel käidud, siis tunnistan, et pikka pidu inämp ei suuda panna. Kontserdid ja kõned kuulan ära küll. Aga telki nigu ei soovi pugeda, oma säng ikke mugavam ja mis seal salata, sääski ei tule tappa. Otsa, peräst taasiseseisvumist, ku kiksugused noorte ansamblid teadsid, et Kanaadas on jaanid just Seedriorul, ei saanud ka sõba silmale. Kuna kontserdid kujunesid pikkadeks pidudeks, aovalguseni välja. Nii et põle käinud nii tihti, ku piaks.
Koovidist peale on noorsand jaane meie aias vastu võtnud. Tuld me linnas teha ei tohi, aga vilus vilosohveerime, muidugi mulksuva molsoniga. Ka temake naudib meie jaane, tuletab ju see kadunud noorust meelde.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
