Kibelen nagu esivanemad põllutööle. Tähendab aeda nokitsema, linnulaulu kuulama, reha najal päikest nautima. Võta aga näpust. Tänaseni pole sellist päeva olnud. Aga kui lootust põuen põlõ, siis pole ka mõtet kevadet oodata.
Vanalell oli selline vana rahu ise, et minu poisipõnni närvitsemist ei võtnud kevadeti kuuldagi. Ikka on tema väljendusi meeles. Kanepi kandis oli just sel aastaajal taevasse vaadates ütelus: kui pikne inne jüripäiva välan um, sõs saab inne jakobit uudsõt. No jah, kui valab, kõik asub kasvama ja enne jaagupipäeva, mis ju heinakuu lõpus, saab talumees rahus töid teha, kuna kõike on ju kasvanud, mida talveks vaja.
Kuid miks just jüri nii tähtis on? Ei tea, kuidas sajandite kestel maarahvas kõike märgata ja ennustada oskas. Ja kahjuks vanalell on ammu kadunud, küsida temalt enese vanuigi ei saagi. Ja õpetada teisi linnamehena ei oska muuga, kui raamatukokku saata või soovitada, kuna ju keegi enam tarkust kaante vahelt ei kogu, siis lutitelefonist tarkust imeda.
Mul jüripäeva eel vähemal kodust müristamist pole karta. Ka Kertu ihkab kevadet. Aga oma riiulilt ühe raamatu leidsin küll, mis rahvakalendrist tarkust on kogunud. Iisakus öeldi, et kui enne jüripäeva müristab, siis peab kukerpalli laskma. Siis ei jää selg haigeks. Kes seda soovib, aga oma viimast kukerpalli ei mäletagi. Ning kuna ma ikke nagu noor vasikas olen mõnes asjas, siis oli tore Otepää tarkust lugeda. Kui enne jüripäeva müristas, siis saa sel suvel äste piimä. Minul tervise huvides alati ommikune kruus rõõska, lõunal lõssi, õhtun haput ja elul polegi viga.
Miks erinevad olenevalt kodukandist, selline tarkus, seda ma ei saa seletada. Ei tõsiselt egas ka muigega. Aga jüri on kõva poiss ja õnneks ta kaugel inämp ole.
Vabarna Volli
