Saan aru, kui rahvuskoondis kaitseb riigi au. Aga kui miljonärid igast maailma nurgast litrit taovad, habet kasvatavad mingi eesmärgi nimel, ainult selleks, et mingit karikat võita, no see on mulle igav ja kirun, et lollikastist uudiseid ei saa, vaid pean hokit jälgima.
Ja need fännid – oi, kui tõsiselt nad asja võtavad. Röögivad nagu metssead, kui on ometi ainult mänguga tegemist. Ei elu ega surmaga.
Aga Ets kurvastas nii, nagu oleks kaotanud ligimese. Tema lemmikmeeskond, isegi mitte kodulinna esindaja, oli selles karika pleioffide esimeses raundis langenud. Mees oli nii käest ära, et kohe lohutamatu. Maailmas palju hullemat toimumas, ühel mehel raiuti just pea maha, kuna ta juhuslikult terroristide küüsi langes. Süüdi polnud ta muus, kui et oli vales kohas valel ajal, valet värvi, valet usku. Vat need on fanaatikud. Ja kui ma püüdsin Etsile seda ütelda, et ära võta asja tõsiselt, oled ju ikka elus, siis ta vastas, et ma lihtsalt ei saavat aru. Et tema tiim toob talle rõõmu ja seda siinset eksaitmenti.
No tema koondisel on aga tuleval aastal võimalus jälle rüselema hakata, habet kasvatada, lootuses, et ehk saavad isegi kuulsamaks, kui juba on. Rikkamaks ka, aga kes sellest enam räägib. Uut pead kasvatada aga on võimatu.
Kui ma ütlesin, et vaat Ets, maailm on ju peris viltu, siis ta mossitas vaikselt ja nosis oma kiluvõileiba edasi, et ta enam midagi rumalat ei ütleks.
Vabarna Volli
