Kärpseid ju siin ei ole, harva pääseb üksik uksest sisse, kui tube tuulutame. Ning siis on üits uus liik siia kanti siginenud. Ei tea maakeelset nimegi, kohalikust keelest tõlgitud on ta aisuputukas. Kui tapad laseb uskumatut vastikust välja. Kraanikausi ärajooksust kemmergus ronivad välja need tuhandejalgsed. Neid veelgi.
Aias muidugi on kik sorti nuhtlusetekitajaid. Aga linnud peavad ju ka millestki toituma. Kui riisun peenraid tulevad välja mullakakandid. Need on sihukesed, kes hädaohtu kartes ennast kerra tõmbavad. Otsustasin, et uurin rohkem kakanditest. Olevat vähilised. Jah, kujutage ette, vist kuna karapaks, seljakilp on neil kõva. Mullakakandil küll, kogemata pealeastumine toob krudiseva hääle. Olen siiski pigem peamiselt buddist, mitte pudist, oskan olla patsifist, tapan õues vaid sääski ja parme. Isegi toast tõstan hämbliku õue. Buddistid ju hindavad igat elavat olevust. Isegi kusikuklasi. Rautsikuid aga ma ep hinda, panen neile välja mürki. Neid on kevadeti pea et armee tuppa tunginud.
Veedan enamuse oma toasolekuajast kelleris. Seal on rahulik ja vaikne, kuulan raadiot, loen, kaalun maailmamuresid, mida ei keegi oska lahendada. Ja järsku sähvatas midagi mälusoppides. Et saan enesele uue nime võtta seal olles – keldrikakand. Kuna tuli meele üits haruldane Hando Runneli lühiluuletus, mille riiulilt kohe üles otsisin.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
