Kuda muidu seletada seda, et Ets tuli jälle meitele pulli tegema. Ristikheina kimpu tal just kaasas ei olnud, aga kuna möödunud pühapäeval iirlased pidasid padrikupäeva, oli tal parematki. Kuna kaasas oli shleifiga seotud putjulka seda imalat iiri liksi, Peilis vist nimeks, isegi kohviga ei läheks alla, temakesele aga ju muidugi maitseb. Mõõdukalt ja vaid korra, noh eks kaks, kolm aastas…
Kertu, ku ta vanatädi, isegi ku see täpsustus talle ei meeldi, kuna ta on ju ikke parimates aastates, sulab lahti ku noorsand oma pentsikustega saabub. Sest kuna üits näss, kes kunagi vait ei jää, on tüütav tüüp.
Siia mandrile jõudes jätsid nad oma jälje just kirikuid ja kõrtse ehitades. Ning kes kunagi iiri kõrtsi on padrikupäeval sattunud teab, et seal pannakse pidu nigu vist ei kuskil mujal.
Ets on omaks võtnud kohaliku kombe olla päevaks iirlane. Tõmmata üll mingi roheline hame, jalga parimad saapad ja siis tantsida, kuna smagardsaarelt tulnud kik teavad, et mitte ainult nende pühak ajas susisevad siud sealt minema, aga kevad on tulekul. Jah, algab lootuste ja ootuste aastaaeg. Pane maaubin mulda ja looda, et inglismannide toodud katk seda mädanema ei pane. Pidid ju paljud iirlased lahkuma oma ajaloolisest kodust, kuna ei olnud miskiti süüa. Siia mandrile jõudes jätsid nad oma jälje just kirikuid ja kõrtse ehitades. Ning kes kunagi iiri kõrtsi on padrikupäeval sattunud teab, et seal pannakse pidu nigu vist ei kuskil mujal.
No noorsand toob siis selle miljöö meile kord aastas. Lustakalt ja kelmikusega. Ei suru meile muud peale, ku head tuju. Aga ikka diskreetselt. Kertuga pokaali kokku lüüa saab ju nii harva. Ning mis seal salata, magus lööb ta särama. Teades meid, arvestab Ets ka sellega, et varsti võib vanakõbõkosega keldri poole astuda, kuna temake suigub oma tugitoolis.
Ja tõesti, kord aastas, ambroosiaks vist ju nimetatakse seda, on hea limpsida.
Siis tuli avalikuks mulle toodu. Iiri hia viskus, nimega punarind. Lõime oma klaasikesed kokku. Ja tõesti, kord aastas, ambroosiaks vist ju nimetatakse seda, on hea limpsida.
Selle mõjul asus noorsand ise oma maailma tähelepanekutega. Et kas ma olevat märganud, et tänavu iga kevadekuulutaja siin, lind nimega robin ehk punarindrästas ei käinudki Floriidas talvitamas. Teadis ette, et talve ei tulegi. Olin nigu küll neid näinud, aga eks ma ep osanud sellele suurt tähelepanu panna.
Kuni järgmise päevani. Ets koos oma kelmikusega oli tagasi argiilmas, pinsjunär oma rutiinis. Ning pargis patseerides, pärast padriku märkimist, märkasin, et küll on parvede kaupa neid kauneid hüplevaid sulelisi kikjal. Ku loodust uskuda, siis tuleb meile kaunis kevad. Minu välimääraja järgi.
