Metsas tööl olles õhtuti suures igavuses ise neid vorpida. Eeskujuks oli Ogden Nash, kes tuli iljuti meele. Nash oli tuntud tavatute riimide ja epikrammide, aforismide poolest. Mis meele tuli annab meki – kändi is tändi patt likker is kvikker. Ehk komm on kombekas aga liks teeb fiksi. Või magus, milles on mitte epikramme, vaid alkoholikramme, teeb kärmemini töö ära.
Sõprus on aare, seda küll. Põhineb ju usaldusele.
Nash mõtles just võrgutamiskunstile. Sel nädalil märkisid kohalikud Valentiinuse päeva, mida Eestis kaua ei tuntud. Meie tagasioidlikule rahvale sobivalt on see oopis sõbrapäeva nime saanud. Sõprus on aare, seda küll. Põhineb ju usaldusele. Aga armastajate, mille pühak Valentiinus on (ka langetõbiste, mis vist tähendab et neil kahel aigusel on ühist) tähelepanu on kiredel. Südame kaotamine pole lõppude lõpuks naljaasi, isegi ku Nash arvas teisiti. Pea kaotamine samuti, arvan, et need kaks käivad käsikäes.
Enne ku mind puuri panti, vabandust, panime temakesega leivad ühte kappi, oskasin mitte ainult kraapsjalaga lillekimpu esitada, kommikarpi selja taga oides, kut ka sõnu valida lilleliselt. Armastus on oma moodu intoksikant, lööb südamest pähe. Olime mõlempit korraliku kasvatusega, läks aiga, enne ku julgesime käevangus patseerida, minul siis tantsupõrmandal käe piha pealt mujale libistada. Kut ainult hetkeks. See ehalkäik on üits komplitseeritud protsetuur, seda ju keegi ep oska õpetada. Aga selgeks see kudagi saab. Ja siis see esimene musu. Vist ei unune kunagi.
Muidugi, millega need Valentiinuse kummardajad ei arvesta, on et kik muutub üle aja. Lilledega palud vabandust, mitte tuues komplemente, lisa tema ilule. See vaid üits näide. Ku kommikarbi koju tood, siis kohe akatakse kahtlustama – millega oled nüid akkama saanud? Ning likööri lubatakse tänapäivil vaid korra aastas kallata, pulma-aastapäeval. Mida unustada – heldeke, see on ju pia et surmapatt.
Abielu on ju täpselt nii, nagu nimi ütleb. Ku armastus on nurgakiviks, siis katusesindlid on usaldus ja toetus, aitamine.
Nii need aastakümned on möödunud. Rõõmust rõõmudeni, vaherahudest vaherahudeni. Kuna on ju teada, et üits vanakõbõko ikke oskab kudagi kas midagi valesti teha või ütelda. Isegi mõtelda, kuna ka see oskus on naisterahvastel olemas. Teavad kohe, mis kõrvade vahel sähvatas. Ega see pahaste ole. Abielu on ju täpselt nii, nagu nimi ütleb. Ku armastus on nurgakiviks, siis katusesindlid on usaldus ja toetus, aitamine. Seda need tühised valentiinused ep oska kudagi kirjeldada.
Lapsena oli elus kõige tähtsam memme musu. Vanuigi aga temakese musu on kõige magusam. Kuna seda saab ju nii harva…
