Kuid mis kõige hullem, on metrool sõitmine. Heldeke, igas jaamas on mitu, mitu prüginõud, tubakatele isegi märgistatud, et siia läheb rämps ja praht, sinna lähevad ajalehed ja tänna tühjad veepudelid. Kuripatt, kui suutsid sellega vagunisse vantsida, kas on tõesti raske loetud lehega kakskümmend sammu astuda prüginõuni?
See olevat haigus, mida Ets seletas kui ühisomandi kuritarvitamine. Olevat isegi mingi kolbamasseerijate või muude psühhoteadlaste poolt kirjeldatud kui suure linna sündroomi osa. Siin ju koristajad, kojamehed olemas. Nagu korterimajades hoolitseb keegi teine selle eest, et kõik oleks korras. Ja nagu lapse eest hoolitseb isa, ema, vanaema. Vastustunnet polegi olemas.
Kanepi kandis sellist korralagedust ei olnud. Võrole sõitsid – suurteed, uulitsad ja agulid kõik puhtad. No muidugi ei olnud siis neid Staarpakse, mis üüratult kallist ja päris viletsat kohvi müüvad, teadagi metroojaamade läheduses. Et hommikune virgumine oles valutu ja vaevavaba. Kohvitass jääb aga bussi või tänavale.
Kui ma vihastan jääb see aga seesmiseks, kuna ei julge kellelegile kurjalt ütelda, ehk saan vastu vahtimist. Pean vist Karlalt ta vanad kargud laenama, et oless eneskaitseks midagi, millega saaks äiata ja oma sisikonna tervise eest nii hoolitseda.
Vabarna Volli
