Kusagilt piab aga selleks inspiratsiooni leidma. Ning olen leidnu, et praegustel keerulistel aegadel, ku iga uus ommuk toob streike, rahutusi või niisama ebameeldivusi, siis ikke uudistest. Mul puudub kannatus ekraani, kas lollikasti või arvuti, ees istuda. Meeldib märksa rohkem ringhäälingu uudistesaadet kuulata. See kestab vaid viis minutit, annab koleduste tuuma ja ei väsita. Vahel lõpetavad ka mingi spordisaavutusega. Ju selleks, et kas ise tunda head meelt, et oled ikke elavate killas või kinnituseks, et eskapismi kaudu võib leida põhjust edasi elamiseks. Mis see spordi jälgimine muud ole, ku omade toetamine.
Vahel kuuled uudist, millest lihtsalt ei saa aru, et miks nii. Ja otsa miks nii edasi. Nigu järjekordse postijaanide kemplemisega. Kuulsin raadiost, et selleks, et vanad kirjakandjad eest ära kaoks, lubatakse neile pooleteise-aastase palga summa, et nad pajukile läheks. Kujuta sa ette. Minule sellist heldet aidaad, kuldset käeraputust küll ei antu. Hea, et riigipinssi saan.
Ning riigitööliste ametiühingute pinsjunid on magusad. Tean seda, kuna mul üits naaber oli kooliõpetaja. Möödunud sajandil sai ta töötatud aastate arv ja vanus kokku selliseks, et sai 55-selt pinsile. Mis on kopsakas osa kunagisest palgast. Mingi maagiline arv lubas seda. Minust noorem ineme, hää tervise juures. Ja juba üle veerand sajandi olnu pinsjunär. Ise ta teab, et tal on vedanu. Seda tunnistas ta iljuti, ku pargi pingil päikest nautisime.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
