Alustaks lihtsast faktist. Riigilipp on sümbol, mis meid ühendab. Igaüks võib uhkusega lippu heisata 365 päeva aastas – kas või perekondlikul tähtpäeval. Kut kanukid vist ei saa aru, et lippu peab hoidma, austama, muidu ei tähenda see kuuluvust ega respekti. Ku lipp on kulunu, vana ja väsinu tuleb seda välja vahetada. Narmendav lipp on mõnitus, see põle mitte riigi uhkus, vaid sama hea ku mereröövlite plagu.
Neid fakte lõin massinasse jõulukuu esimestel päevadel. Kuna läksin raamatukokku, lootsin pühadeks leida meelelahutuslikku lugemist. Ning nagu paljudel siinsetel asutusel, mis linna hallata, on selle ees lipuvarras. Lipp oli pooles mastis. Ehmusin. See on ju leinamärk. Keegi tähtis on hinge heitnu. Tavaliselt just valitsusega seotud. Mäletate ehk, ku Kuninganna maine teekond lõppes, siis tehti nii. Et egas nüüd äkki ole too teine Karla, mitte mu kargul komberdav semu, vaid väärika ja au sees hoitu Liispeti poeg, inglismannide troonile pääsenu perast pikka, pikka ootamist, hinge heitnu?
Pärisin siis noorukilt, et kes on lahkunud Taevariiki? Tema ei saanud küsimusest aru. Seletasin, et see on ju leinateade. Ei ta teadnud sellest kombest midagi. Vanem taam, pisut pahuras tujus, pöördus mu poole, et kas ma uudiseid ei jälgi. No selleks ma raamatukokku tulin, ma loen seitungist, mitte lollitelefonilt, ekraanilt. Nähvati, et meer ise oli kuulutanud leinapäeva, iga munitsipiaalhoone ees lipp olgu pooles mastis. Aga kes siis ootamatult suri?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
