Kas kik nii, nigu peab. Jõulude eel olin pia alati, ku tööpäiv läbi autos kas hõrgutisi, ehteid või kingitusi varumas. Aga pühade (ja koduse) rahu huvides ei torisenud. Vähemalt mitte palju ega valjult.
Siis sai paljusid oste, tegemisi jätta viimasele advendinädalale. Kuuse ostmine, näituseks. Selle püstitamine. Kertu kullisilm tabas seitungist teadet, et kuuski on tänavu vähe. Nigu olen varem kirjutanud, meie suurel toal põle mitte must, nigu Juhan Liiv kirjutas, aga kõrge lagi. Piab siis ka ikke kõrge jõulupuu olema. Ainus töö, mida pelgan, on selle püstitamine. Rammu saan siiski koguda, aga see redelil turnimine ep meeldi ühti.
Oligi nii, nigu hirmutati. Läksime aianduskraami poodi, Kertu on stammkunde, ei ju mina oska neid pegooniaid ja karikakraid, muud valida, osta, ainult kaevata, istutada käsu peale ja siis nende ümbert rohitseda. Ning me saame ka pinsjunäridena seal pisut hinnaalandust. Mis on teretulnud, kuna, nigu iga asi tänu pandeemiale, on kuused jube kalliks läinud.
Rahmeldasin mis rahmeldasin, aga ei äganud, hingeldanud, puu sain meie taga-aeda, ämbrisse paigutatud, et enne tuppa toomist vett saab anda, isegi kui see ära jäätub, ei kuiva okkad, lange. Nigu toas. Kuna temake ei raatsi kunagi jõulupuud maha võtta kuni jaanuari lõpuni, ehteid ära panna, uuel aastal alati neid okkaid jala all, terve talve läbi, võta pürst kätte nii tihti ku tahad, ikke leiad tuhvlitest meeldetuletusi, et on olnud valguspühad.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
