Kuid nende taimetoitlaste tunded, millest pikk-kõrv mõhkugi ei tea, kuid on esitatud sama tooniga kui küüliku suremiskarjatus, olevat tähtsamad kui kellegi teise. Pidin naerukrampide kütkes peaaegu hinge varna riputama, kui lugesin lehest, et sääl inglismannide pentsikus kuningriigis on kisa-kära lahti. Miks? Kuna nende uuemad rahatähed, need, mis peaksid paberist kupüüre asendama, kuna ringlevad kauem, ei kõlba veeganite arust kusagile. Sest nood polümeerist tehtud lipakad sisaldavat muu keemia kõrval rasvaineid.
Sa jeerum! Kuidas enne elektrit inime pimedas nägi? Toas pani peeru põlema, õue läks küünla või tattninaga. Küünlad ju rasvast teht. Pesi ennast seebiga, mis rasvast tulnd. Tattninas põles enne petrooliumi avastamist hülgerasvaõli. Ei piuksund keegi. Nagu vanemad teavad, kui loom tapeti, siis ninast sabaotsani läks kõik mängu, ei peetud neid vaid toidu pärast.
Nojah, seal brittide hulgas on kummalisi tüüpe olnud jalaga segada. Kasvõi Londoni viimaseid linnapäid meenutades. Ühel hüüdnimeks punane Ken, ta järglase eesnimi oli Boris. Pahempoolsed mõlemad, ju need on sellised, kes kõige õiguseid ühe suupoolega kaitsevad, teisega ära võtavad. Kahe ilmasõja vahel vohas kommunismus seal tööliste hulgas. Need ka õigustekaitsjad, eriti eneste.
Et rahas kübeke rasva on, peaks ju majanduse libedamalt liikuma panema. Tavotti on riigi ratastele tarvis. Aga et keegi ei soovi sellist naelsterlingut käsitada, on enam kui nõks imelik. Vean kihla, et need loomade armastajad ei suuda rahata ära elada. Söögu nad kasvõi ainult jänesekapsast, aga pole nende asi, mis minul praepannil valmimas või tengelpungas on või ei ole. Lepalehtedel pole ju mingit väärtust. Ning igal asjal on oma piir.
Vabarna Volli