Kut olen viisakas. Panen oopis kirja väljasurnukeelse väljenduse. De gustibus non est disputandum. Ladinakeelne tarkus, meie mõistes ‘maitse üle ei vaielda’. Täpsemalt, maitse on isiklik, ei tohiks valikut kritiseerida. No eesti keeles on maitse mitmetahuline mõiste. Mitte ainult toiduga seotu. Soengud, hilbud vaid alguseks. Siis muusika, kunst, sisekujundus, palju veel. Mina aga jääks roogade juure.
Tuli äsja tänupühalauas jutuks kuidas maitse areneb. Noorsand oli meitel, küll on hää temaga arutada kikvõimalikke teemasi. Ajugümnastika on talle loomulik, kõrgaridusega teine kah, kunagi ei tea kuhu jutulõng võib viia. Alguse sai sellest, et mina eietasin pisut enne einetamist, ku me lasime odramärjukesel hea maitsta. Just neist sõnust – hea maitsta – algaski vestlus. Kuna mina meenutasin, et ku ma esmakordselt õlut jõin ei sobinu see ültsegi. Mõru mekk man, mullid juures, lehk ka omapärane, nigu vedel leib, aga päriselt ka mitte – no mis sa sellist kurgust alla ajad.
Need vajavad ju kastmeid ja moose, muidu on kuiv ja õige sõna siin on maitsetu. Oleme tänupühaks oopis utepraadi küpsetanu. Estragoni, rosmariini, küüslauguga ahju, oi ku oivaline.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
