Eredas vestis pinsjunär, ei oska ta kohustust tõlkida, valvab fooride juures, et ristmikut ületavad lapsed auto alla ei jääks. Kuna neid hulle kihutajaid ja moblaga roolis rääkijaid on kikjal, ei panegi punast tuld tähele. Mike ta nimeks, jutukas nigu minagi. Miks muidu ma nii tihti jalutamas käin? Saan teistega jutule, kodus on temakesel ikke soov, et ma oleks vakka. Isegi tuletas mulle meelde, et käes on vaikne nädal…
Asusime vilusohveerima. Et kas koolijutsid isegi teavad, mida järgmisel päival märgitakse. Või ainult rõõmustavad, et ei pea koolipinki nühkima ja saavad paar päiva hiljem hambaid rikkuda, mingi pikk-kõrv toob ülestõusmispühadeks neile korviga šokolaadimune. Ainult siin mandril osatakse selliseid imelikke kombeid välja mõtelda. Mis on haavikuemandal ja magusal ühist ususõnumiga?
Kadunud äiapapa polnud mingi suur kerko ineme, aga sel päival käis, õhtul söögilauas ei esitanud just söögipalvet, aga rõhutas päiva tähtsust, alati nii, et isegi rohi ei kasva täna.
Mike on katelokiusku. Ning näeb algkoolilapsi argipäeviti jalutamas, nutitelefonid peos, ütles, et vaata, see on nende iidol, nende valejumal. Päris usust ep tia nad midagi. Pidin nõustuma. Kuigi ka mul on see neetud vidin olemas, Kertu nõudis. Ja tema tahtmist tuleb täita maa peal. Kut see on mul ainult taskus ja ainut siis, ku olen kauaks kodunt eemal.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
