Kasvatamine-õpetamine toimub mitmel viisil, küsija suu peale ju ei lööda. Kut vanasti võis vitsa saada, ku olid üleannetu. Teisi sõnu, ku olid selline, kes oli pidevalt käskudest ja keeldudest üleastuv, peenemas keeles arvaks, et sobiks mittealluv. Noh, poistega arvestades, memmede keeli ulakas, mis on ju oopis teine asi ku vallatu. Viimane tähendab paljuski naljaga elule lähenemist, esimene aga sellist naasklit, kes on ülekäte lännu. Üle on ju tihti liitsõnades superlatiiv, negatiivses mõistes on see olemas samuti. Nigu ülepakutu, üleliigne. Valida saab veelgi.
Kasvatuse osas olen tänulik, et kuigi sirgusin keerulistel aegadel (no kas inemkonna ajaloos on ühtegi ajastut, mis põleks selline olnu?) oli mul korralikult eeskujusi. Vanalell ei olnu kellegi palvevend, küll aga pidas ta tähtsaks kerkos käimist, tiris ka mind tukka pidi Kanepi kaunisse pühamusse. Siis vähemalt olin kammitud pääga ja kuss, ei küsinud, nigu mul kombeks, iga asja tähendusi. Vanalell leidis, et oskus kuulata on osa aru saamisest.
Kaeviku metafoor on sobiv. Varjunud snaiperid võtavad vastased kirbule. Võiks lausuda, et isiklike huvide konfliktid ujuvad pinnale ajal, kui peaks keskenduma riigile ja rahvale.
Mäletan üht intsitenti aastaid hiljem, ku seedisin selle taustal ühe siinse vaimuliku jutlust, mille aluseks oli Markuse evangeeliumist tihti tsiteeritu lõik. Et armasta ligimest nigu iseennast. Otsa, perast Jumala armastamist suuremat käsku põle ku see. Koduteel pöördusin temakese poole ja lõõpisin, et isegi piiblisõna lubab üle aisa karata. Loll, käratas Kertu. See põle ju see vüüsiline armastamine, millele evangelist vihjab. Vaid suhtumine.
No pandi parajalt paika. Tolerantsust saab ehk nii seletada. Et ka naabrimutil on oma mured, hoia ja toeta teda. Kut ära silmi tee. Isegi vlirtimine ehk tiivaripsutamine ületab piire. Kuigi süütu selline õigel ajal avab uksi, ku õieti tehtu. Aga see on juba täismehe vallatus, mis poisieast ikke küljes. Kuna kesse teab, kas Romeool või Valentiinol on tõsi taga.
Kut see enese armastamine, millele Markus keskendus, on vist kõige suurim väljakutse. Nii arvab üits aegunud ineme, olles pisut vaikuses mõlgutanu mõtteid suve esimesel päival oma metsakodu võrkkiiges. Teisi on palju lihtsam taluda, käitumist alla neelata, ku enese tempude tagajärgi. Ku oled lapsena ata-ata saanu, tead miks. Kut ku just seadusi ei murra, ei anna keegi täiskasvanule väljateenitud laksu. Kas põle nii?
Vabarna Volli
