Aga see oli memme roll, ja egas ta mulle kunagi triibulisi andnud, ikka nii moe pärast ja väga harva palja pepu peale. Eks püksad postamenti kaitsesid. Kuigi koerustest põlnd pääsu, sai ikka mõni asi selgeks, koolipinki nühkides jäin harva vahele.
Vanalell oli see, kes äratas ja kasvatas mu huvi loodus- ja ilmamärkide vastu. Kudas me esivanemad küll oskasid vahel nii täpselt ennustada mitte ainult homset päiva, aga ka tulevat aasta-aega. Ning loogika on alati olemas. Kirjutasin siia nukka mõne aasta eest käbide-aastast, okaspuud olid neid täis. Põnnieast mäletan, et vanalell ütles siis – tuleb külm talv. Oravatel ju vaja süüa.
Tänavu on olnud ilmad jube pöörased. Suve nigu ei olnudki, rekordiliselt sadas vihma, ning mitte ainult siin. Minul ku kärneril on olnud palju tööd, põõsad nii lopsakad, muru kasvab ku mühiseb, isegi seenel olen pidanud käima. Ning need pole mitte sellised, mida saab sisse teha, mida tuleks kupatada, leotada, marineerida. Või praepannile sibula ja vennaihuga panna aeglaselt smoorima. Ei, need on mida võõrkeeli tunneme ku fungused, meile käsnandid. Pärast paduvihma on ommukul muru neid täis.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
