Oli kord nii, õdangu eel, vanalell oli ikka linaleotamistiigi juures askeldamas. Mina küsisin, et miks ta nii kaua töötab. Ta ühmas – obene kooles. Ei saanud siis aru, mida see pidi tähendama. Vanuigi aga nüüd saan aru. Ise tuleb teha, mitte loota teistele, näiteks hobujõule.
Et töö õpetab tegijat, on siililegi selge, aga vanalell tahtis kindlaks teha, et minust mingit asja ikkagi saaks. Ulakusi oskasin teha, koha peale seisma ei jäänud, no mis tööinime sellisest kasvab. Ja sealt jälle esivanemate tarkust. Kui kibelesin, tahtsin oma kohustustest pääseda, kiiresti asju teha, siis öeldi – anna aega atra seada. Et mõtle, sea asjad rahulikult jutti, alles siis saad rahulikult ja hästi töödega toime.
Aga kus sa sellega. Kuulnud olin ma ka mujal. Naabrimees ei olnud laisk, aga pikatoimeline. Kui ma kord ütlesin talle, et vanalell oleks ammu aidaukse parandanud, mühatas ta – ega töö jänes ole, et juuks eest. Kui ma seda uhkelt kodus ette kandsin, siis vitsa ei saanud, aga küll keelati toredamatest tegevustest juuresolek ära. Öeldi, noh jänesepoiss, jookse siis eest ära.
Õppisin nii ajapikku tööd hindama, ettevalmistust austama, häid tulemusi võis tavaliselt siis oodata. Mitte aga nii kui need streikijad, kes ainult rahas mõõdavad elu ja täidavad lepinguid ainult niivõrd, kui tarvis, üle ei pinguta.
Sestap mulle see esimene mai kui töörahva austamine ei meeldi. Pole selleks vaja eri päeva, vaid põhimõttelist suhtumist. Kui tööd teed hästi, siis hinnatakse sind kui inimest, igal päeval. Sest ega töö küsi leiba, töö annab leiba.
Ja tagantjärgi mäletan, et vanalellel oli alati hobune – kas adra ees, koplis või tallis. Aga väljendus oli mõeldud õpetuseks, mida tänaseni hindan.
