Internetisõltlased ei pea muret tundma, nende kompluuterid, nagu Karla neid põrgumasinaid kirjeldab ja lutitelefonid, mis minu väljamõeldis, saavad kuidagi aru, et ongi too päev, kus peame endise presidendi Bushi otsuse järgi elama. Oli va noorem põõsas too, kes muutis viinakuu viimasest nädalalõpust kella tagasi keeramise mardikuu esimesele. Et koolilapsed ei peaks pimedas bussi ootama või tundi vantsima. Ja töölised saaks neile antud tunde tõhusalt rakendada.
Jama, leian mina. Psühholoogid ja muud ajulainete mõõtjad on leidnud, meie siinse seitungi järgi, et pigem on kellade kruttimine vaimselt kahjulik, segab igapäevast rutiini, kohanemine uuele kellaajale on väsitav ja kurnav.
Aga vanasti? Saarlased ja randlased parandasid pimedas sügisel ja talvel toas võrke ja mõrdasid. Maarahvas kudus, ketras ja tegi teisi tubaseid töid. Aeg ei läinud raisku sugugi. Kuid siin on need poliitikud-nahavedajad nüüd ommiku nimel õhtu ära võtnud, töölt lahkutakse juba pimedas, isegi enne pööripäeva. No mis vahet, kas ommik pime või varajane õdang. Elaks hoopis nii nagu aastatuhandeid tehtud, enne kui selle neetud tiksuja, käskijata ei saadud elada.
Pinsil olles võib lubada sellist kriitikat. Kuna teadagi, keegi ei võta mind kuulda ja kapitalismuse nimel hoitakse ju aega kokku. Kui õhtu- ja päevavargaid uskuda…
Vabarna Volli
