Subscribe Menu

Volli veste – Päevavargad


Päris ausalt, kuidas sai inime kellata hakkama? Nii võivad tänapäeva logardid ja ka täpsust nõudvad pedandid küsida. Esimesed veavad nahka ja viilivad viimase minutini, teised aga ei jää kunagi kusagile hiljaks. Auasi, noh.

Möödund pühapää ommikul esitasin enesele selle küsimuse ja vastust ei leidnud. Pidime ju tarkade käsu järgi kellad tagasi keerama. Nood arvavad, et sellega säästab kibekiirelt liikuv inimkond päevavalgust. Tuhka, ütlen mina. Päevavalgus on alati olemas, inime peab oskama elu nii seada, et helge ja tumeda, pimedaga toime tulla nii, nagu Jumal on määranud, mitte nii, nagu need olendid, kes ennast jumalustest tähtsamaks peavad, nõuavad.

Mu esimene käekell oli selline, mida kruttima ei pidanud. Kui vaja seada, siis imelihtsalt. Kell oli vist itaallastele mõeldud – käeliigutused keerasid ta automaatselt üles, ei neid patareisid vajagi. Vanalellel oli uhke uur, mida ta aga harva vaatas. Aitas taevasse pilgu suunamine. Kuid moodsal ajastul on igal asjal ajanäitaja küljes. Terasruuna armatuurlaual. Ahjul ja tol kiiritusega käival toidusoojendajal. Elektriga ühendatud äratuskukel. Automaatselt süttivatel aiatuledel. Ja igaühe sättimine nõuab Hiiobi kannatust. No ei mäleta, kuidas kuus kuud tagasi sai seda tehtud.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Internetisõltlased ei pea muret tundma, nende kompluuterid, nagu Karla neid põrgumasinaid kirjeldab ja lutitelefonid, mis minu väljamõeldis, saavad kuidagi aru, et ongi too päev, kus peame endise presidendi Bushi otsuse järgi elama. Oli va noorem põõsas too, kes muutis viinakuu viimasest nädalalõpust kella tagasi keeramise mardikuu esimesele. Et koolilapsed ei peaks pimedas bussi ootama või tundi vantsima. Ja töölised saaks neile antud tunde tõhusalt rakendada.

Jama, leian mina. Psühholoogid ja muud ajulainete mõõtjad on leidnud, meie siinse seitungi järgi, et pigem on kellade kruttimine vaimselt kahjulik, segab igapäevast rutiini, kohanemine uuele kellaajale on väsitav ja kurnav.

Aga vanasti? Saarlased ja randlased parandasid pimedas sügisel ja talvel toas võrke ja mõrdasid. Maarahvas kudus, ketras ja tegi teisi tubaseid töid. Aeg ei läinud raisku sugugi. Kuid siin on need poliitikud-nahavedajad nüüd ommiku nimel õhtu ära võtnud, töölt lahkutakse juba pimedas, isegi enne pööripäeva. No mis vahet, kas ommik pime või varajane õdang. Elaks hoopis nii nagu aastatuhandeid tehtud, enne kui selle neetud tiksuja, käskijata ei saadud elada.

Pinsil olles võib lubada sellist kriitikat. Kuna teadagi, keegi ei võta mind kuulda ja kapitalismuse nimel hoitakse ju aega kokku. Kui õhtu- ja päevavargaid uskuda…

 

Vabarna Volli

Read more