Ühel äsjasel mälulihaste võimlemisharjutuste sessioonil, mida mina nimetan vilusohveerimiseks oli teemaks kurjus. Ja edevus. Et kudas need kaks alba (või on see albi, alvad inemesed on tihti ju albid?) iseloomujoont on pahatihti ühes ja samas inemeses olemas. Jutt algas äsjasest iinlaste sõjaväeparaadist, kus kolm türanni, kelledel ju need omadused olemas hõivasid tähelepanu. Ku lisada tolle toonalti tegevust, mida tõukab selgelt eego või enesetähtsusega laiutamine, oleksime võinu mõtiskella kuni, nigu siin maal öeldakse, oli aeg lehmi lauta tuua.
Siis jaanalinnud, kes peidava pea liiva alla, et ei kuuleks ega näeks, mis ümber toimub. Kõige lihtsam on aga neil, kel on tihe kehakate. Paks nahk, noh.
Kohe läks loomade juure mõte. Ku kahju, et inemestel on nii ohtralt relvi. Peamselt selleks, et kallale tungida. Ku rakette või pomme põle võtta, siis võetakse sõnad kasutusele. Mootsas maailmas on anonüümsete inetuste pildumine igapäivane. Kuda kaitset leida? Mõni on nigu opossum, teeskleb surnut. Teine nigu armatillo, tõmbab end kerra, kilpsoomused kaitsevad. Siis jaanalinnud, kes peidava pea liiva alla, et ei kuuleks ega näeks, mis ümber toimub. Kõige lihtsam on aga neil, kel on tihe kehakate. Paks nahk, noh.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
