Selle suure otsuse langetasime siis ku piirson oli peaminster. Olime kaua kopikaid lugenud, pidi ju kopsaka summa koguma sissemaksuks. Siis üpoteek otsa. Rügasime tööl et viimast maksta, nädalilõpud veetsime aias. Ei koonerdanud aga ei liialdanud samuti. Kes tühja kõhtu on tundnu tiab, et homne suutäis olgu olemas. Ku too iirlane keebekist asus pukki olime suutnud kõrvale panna piisavalt, et sama tralli alustada maakodu, õigemini metsakodu ostmisega.
Kinnisvara on ju suurim ost inemese elus. Nüid aga ei saa lihtsurelikud nigu noorsand maja ostmist kaaludagi. Tal kondoo olemas, aga selle ostis kuna isegi ta hea palk ei luba eramut kaaluda. Lohutab end, et küll kunagi jõuab.
Kut ma kahtlen selles. Meie naabruskonnas on peris paraja suurusega krundid, isegi ku hoone on vaid mõistliku mõõduga. Ning neid ostetakse kokku, tiritakse maalapi perast maha ja ehitatakse uus monstroosum piale. Mis sugugi meie piirkonnaga ep sobi kokku. Neid uusi ostavad mujalt tulnud, kesse tiab, kuda nad oma varanduse kas iinamaal või pärsias on kokku kraapinu. Kohalik kodanik aga osta neid ei jõvva.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
