Vallatustega sama moodi. Mõni temp on teistele ülituttav, poisipõlve riukaid ei sobi nigu kulupääl korrata. Ütelustega põle teisiti. Oi kuda temake vahel lülitab oma kuuldetorud kinni. Isegi katab kätega kõrvu, ku ma tähele ei pane, et tal põle uvi kuulata. Vaatamata, ku oma arust targutan tasemel.
Aga ku mõtteid põle? Siis ep oska muud, ku saba jalgade vahel kaduda kirjutuslaua ääre ja asuda plehveteri imema. Kuklakratsimisest tihti ei aita. Ei tea miks see komme on juurde jäänu. Pidavat intellekti stimuleerima, vist.
Vaat mõtete leidmiseks, ritta seadmiseks on tarvis, et oleks rituaal, rutiin. Ma nii vana ka põle, et oleksin nooruses anesulega pookstaahve pidand maalima, aga täitesulepea on mul tõesti olemas. Seda tuleb ju täita, mis on nuhtlus, ettevaatusega tähti paberile panna. Kallikraahvika meister ma põle, milleks siis edvistada. Ku vigu teed, siis neid muuta, parandada on raske. Plehveteril ikke oma kustutuskumm otsan, sellega nühi kas või papüürusesse augud sisse. Pooldan just sellega alustada.
Pliiatsil plusse palju. Neid on topsikus mitu, valida saab kas pikkuse või värvi järgi. Otsi taskust väits vällä, asu teritama. Lootuses, et samal ajal saad mõistust ihuda, järsku tulebki mõni mõte kolpa. Millest siis võiks vallatusi vorpida. Pahatihti aga sellest suurt kasu põle. Nii kogunebki lauale ritta süütu poogna kõrvale kohe kirjutamisinstrumentide orkester. Nigu oreli vilesid saab neid seada – kut ega nad isi paprit määrima akka.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
