Ta oli riikliku sõjamuuseumi päämees, kirjutanu just Esimesest maailmasõjast palju. Olen ta teost kanukkide vaprusest seal konnajalgadesööjatemaal, kuulsa Vimy mäeseljaku vallutamisest lugenu. See oli paik, kus kapral Aadu sai aavata, oless vaid kuul täpsemalt tabanu, põless ehk Teist suurt sõda olnu. Ja mind põleks siia sattunu.
Mul on mooniõis rinnas. Mida näen teiste juures iga aastaga vähem. On ju ometi 107 aastat mööda lännu suure sõja vaherahu sõlmimisest. Usuti, et see oli sõda, mis lõpetab kik sõjad. Jossif ja Aadu aga ei ootanud kaua, et neid lootusi tühistada.
Omal ajal ostsin mooniõie Leegionist. Sinna pääses vaid sõjaveterani külalisena. Ku neid vähemaks akkas jääma, siis lubati isegi minusuguseid sinna, baarileti ääre. Nüid on ainus koht mooniõite saamiseks vist kärakamonopol. Mujal põle neid sümboleid müügil näinu. Tuletaks meele, et memento mori tähendus kunstis on minevikku austades olevikule meelde tuletada, et elu on üürike. Kik me kooleme, mõni varem, mõni iljem.
Tim Cooki, tolle hää ajaloolase voorus oli selles, kudas ta oskas kaevikute õudusi, mõttetute surmade pilti maalida inimliku pintsliga. Ta raamatute peamiseks allikmaterjaliks on tihti rindemeeste kirjavahetused kodustega. Mitte kindralitel, kes tagalas langetasid idiootseid otsuseid, saates sadu tuhandeid, miljuneid surma, et rinne liiguks mõnikümmend meetrit. Tihti tagasi, kut nagu teame, lõpuks ikke edasi, verise võiduni. Nendes kirjades on lihtsust, valu, igatsust ja armastust. Ja luulet.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
