Volli veste: Rohin nagu jaksan

Teades, et olen ise vaikselt kaduviku teele vajumas, leian ma kudagi perversset rõõmu oskuslikust hävitamisest. Ilu nimel, kus te sellega, et laastan põhjusetult. Juttu rohimisest. Mõnel päivil põle õdusamat, mõnusamat tunnet ku neljakäpuki juurida pärast vihma neid needuseid niiskest mullast.

Habemeajamise aegu aga märkan pahatihti, et ka kõrva-, kulmu- ja ninakarvu tuleb kindlasti kärpida. Muu elu logiseb allamäge, kut karvakasv soovimatutes kohtades vohab edasi.

Olen ammu ikka jõudnu, kus peegel on vaid selleks, et kindlaks teha, kas iga tüügas on lõualt korralikult kraabitud. Alatasa märkan, et nukilist lõualuud ei suuda siledaks sättida nii nagu vanasti. Isegi pardel ep avita, too massin oskab ikke kõrisõlme juurde tutikesi jätta. Piide pesu peeglit ei vaja, ka kammiga oskan üle käharate käia kortsunud sihverplaati passimata. Habemeajamise aegu aga märkan pahatihti, et ka kõrva-, kulmu- ja ninakarvu tuleb kindlasti kärpida. Muu elu logiseb allamäge, kut karvakasv soovimatutes kohtades vohab edasi.

Nigu kaevikutes, vabandust, peenrates umbrohud. Sealne võitlus võõraste vastu on mul aga puddistlik. Nagu truu Buddha jünger ikke, hoian ma putukaid, neid on lindudele, muttidele toiduks tarvis. Vihmausse paigutan tagasi mulda, kalamees ma inämp ei viitsi olla. Kut mis kasu naatidest? Lugesin hiljuti kuskilt, et sel suvel vohab Eestis Rakvere raibe nii et seda nägu. Olevat Maarjamaale toodud kaskatest moonakate poolt tsaariaegse jaapanlastega sõja tõttu. Nii sügavate juurtega, et ku vaid sentimeeter jääb pinnase alla, siis on tuleva aasta neid jälle näha. Meil on siin samuti importkaubana mingi küüslaugu ja sinepi ristsugutis. Ilusad õied teisel, aga ku laisk oled, võtab, raisk, alul põõsaalused üle, siis otsa ka puhmad. USAs on neil ka halvasti. Võõramaine väät, nimega kudzu kägistab neil kauneid ilupuid nigu virgiinia tammesi.