Paras metafoor elule ning seletab, miks olen kohalikelt selle väljenduse laenanud - seda saab mitmes olukorras pruukida. Reageerides millelegi kas tülpimusega, irooniaga või isegi küsitlevalt. Tihtilugu vist esimestel juhtudel, käega lüües. Et jah, toiduhind pöörane, aga soo vaht. Või öelda nii poliitikute lolluste kohta.
Teate, olen märganud, et just viimaste kohta olen rohkem kirjutanud ku tahaks või ehk peaks. Aga valikut ei ole. Otsi, sa hing, positivismust nii palju ku tahad, ep leia. Kirjuta nii, siis on nigu hane (või soopardi) kaela vesi. Kut villase viskamise mõju ei saa eitada. Küll on hää, et saan ikke vahel Etsiga nii maailma parandada. Maade jagamiseks ei lähe meil kunagi.
Ku kukalt kratsida, vist sain esmakordselt aru, et see sõnapaar on eriti sobiv inämp ku pool sajandit tagasi, ku toodi lavale musikaal „Kabaree“. Vist jõudis isegi kinulinale. Kes seda vähegi mäletab, teab et narriti natse, enne ku nad võimule said. Nigu ikka, vein, naised ja laul on mõnele elus tähtsamp ku poliitika. Mäletan just seal esitatud soo vaht pealkirjaga laulu, mida laulis Fräulein Schneider ehk preili Rätsep, mõnitades inflahtsiooni, just nigu meie pandeemia järgses maailmas poliitikud teevad. Mul isegi heliplaat olemas, millel too teine kuulus tolle aja austerlane Lotte Lenya seda laulab.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
