Ei ma selle suve kuumuse ja niiskuse kohta urise. Seda on varem olnu ja saab tulevikus olema, siis ku ma Liiva-Annusega atshkood taon. Ega ka tolle toonalti kohta, kelle kohta võib julgelt lausuda, et too on nigu põngerjas, kes jonnib. Ei saa mida soovib, kohe pill lahti. Muudab ka meelt ja reegleid. Oleks ma ikka kärakavõtja viiks maailm mind jooma. Kut peale tohter Smirnoviga lühivestlust pidamist nohu peletamiseks olen ma selle kombe maha jätnu. Kesvamärjukesest üksi aitab, sedagi vaid noorsandiga. Baarikapis on viskuse puttel tolmuga kaetud, see on olemas vaid tähtsate külaliste jaoks. Kes harva mu ukseauku satuvad. Kes on roolis, ja karvast ei julge võtta.
Ku juba viskusest juttu, siis pean muigama, kuda ühe praeguse poikoti külge nii suur kell on kinnitanud. Vaat jänkide tiplumaat olla ütelnu möödun nädalil, et toonalt peab kanukkide otsust viinapoes mette nende viskust osta miin ja nästiks. Mis meie keeli olevat alatu ja vastik, nastikutega põle tegemist. Muidugi, tolle toonalti 50% kaubatariifid on üliviisakad ja meeldivad sammud võrdlusena.
See kik selleks. Miks ma siis viskusest kirjutan? Vaat, viskuseid on maailmas mitu. Ameeriklaste purrpunn on maisist saanud meki ja rammu. Siinne rukkist. Iinlaste oma riisist. Tõesti. Iirlastel ja šotlastel odrast. Viimaste parimad viskused maksavad hingehinda. Vaevalt, et neid singel malte rüübates tuleb too puttelilembus juure, mida tunneme ku alkoholismust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
