Kunagi nautisin talvesporte. Suusatasin metsas olles, linnas meie parkides, toona oli ikke kauaks lund. Nüüd tuleb päevaks, kaheks-kolmeks taevast alla, siis sulab ää. Täna on maa valge ja ilus, üleomme aga must ja räämas. Pakane on hetkel tore, mitte kare-karm kut näpistab mu põsenukke ikke. Tuletab meelde, et olen elavate ulgas, paneb ka kiiremini liikuma, sellise ilmaga ei vantsi rahulikult, vaid tuleb lümpiasportlase moodu kiirkõndijaks akata. Arst inämp ei luba tritsutada, mu luustik olevat apram, ku noorema inemese oma. Kukkuda, mis ikke juhtub, olevat ohtlik. Sama kehtib iga muu talvelõbuga mis lumel või jääl. Kut mul on nüid uus, mis toob rõõmu.
Kõnnin tihti ühest algkoolist mööda. Ehitatud meie pargi ääre, aeda vahel pole. Lapsed õues kilkavad, muidugi sallidesse mähitud, naudivad vaheaega, nii et lust vaadata. Tänavu otsustas pargivalitsus neile lisarõõmu tuua. Ujutasid osa pargi haljasalast üle, oleks nigu tiik keset muru. Neid hokiareeni moodu küljelaudu põle, aastate eest pandi ka neid üles, aga siis, kas rahapuuduse tõttu või meie aina soojemate talvede tõttu lõpetasid selle kombe. Aga vist on tänavu pika-ajaline ilmaennustus selline, et meil tuleb piisavalt krõbe talv, et jää jääb.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
