Noorsand käis meid äsja rõõmustamas, ning tänu temale asusingi muusjummidest mõtlema. Ets on nii mõnelgi korral leidnu, et minusugune on varsti valmis olema ühes eksponaat. Mäletan mitte ainult arvuti-eelset aega aga ka tänu vanalelle meenutustele seda kuda ülemöödunu sajandil elati. Kuna ka vanalell rääkis mida tema vaarvanemad olid õpetustena edasi andnu. Teen seda ka Etsiga.
Tänane epistel algas vikatiga. Kohe seletan. Seda kik, kuna kiitsin oma uut niidukit. Muru ju selline, et ikke kasvab. Nigu abe ja küüned. Ku ineme oma lõua jätab kraapimata siis peetakse teda ooletuks. Kut ku muru ee niida, siis oopis laisaks. Kik need aastad on me Tuileriesi muru, ku mitte nagu kuulus Vimbeldoni tenniseplats, siis põle palju puudu.
Mul on nende aastate jooksul olnud niidukeid ku palju. Esimene oli mootorita, teate küll, selline keerlevate teradega mida tuli meetri kaupa edasi-tagasi lükata. Ning ka teritada. Tuli aig, ku naabrid asusid pensiinimootoriga massinaid ostma. Lärmi ku palju. Ostsingi siis ühe sellise. Sii lektrimasina. Toona askeldas temake ka õues koos minuga, nüid on see vaid minu paradiis. Ja ta tahtis ka uue niidukiga, mis ei vajanud käte määrimist pensiini ja davoti, mootoriõliga tiire teha. Kut alatasa unustas, et tol ju saba taga. Ma ep tia, mitu pikendusjuhet ta oskas poolitada. Sai lõpuks ära keelatud. Ja nüid on mul patareiga imemasin.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
