Huumoril on igapäevases koht. Villast visata oskavad ju paljud. Vähesed oskavad aga hästi samas tõsiseid teemasid lahata. Nautisime näiteks Välgu Mihkli kirjutusi Vagusas Eestlases. Innustasid teisigi vemmaldama verbe. Eeskujuks on kahtlemata ka Karla. Ta vastu ei saa tänapäeval vist keegi.
Miks nii? Vat pea iga Karla veste kasvab ta lapsepõlves õpitud, kuuldud, nähtud, kogetud talutarkusest. Ta keel pole arimata, nagu ta ise kirjutab, sugugi. Tabavalt valitseb hea nali ka siis, kui Karla tahaks hoopis kiruda, käega lüüa. Kunts (Karla sõna) on nii teisi valgustada. Sootult teine asi on neil sellest tarkusest õppida. Mõni inime aga tahab nimme pimedas kobada.
Mullu ilmus Karlalt „Ole kuss, las ma kõnelen”. Väärt teos. Mõeldud just isamaal elavaile. Põle vaid siin ilmunud vestete kogumik. Seal on palju uut. Karla kirjutas raamatu lootuses, et eestlased ei unustaks rahva vaimset pärandit. Ju mureks kõigil, eriti meil vanuritel, et mootsad – Karla kujund – mõtted, vidinad ja keel ei luba meie omapäral säilida. Kui Karla kirjutab, pole ses ohtu. Võtame tast õppust kah. Üksi valluta vaid kuklasepesi, koos aga kinnitame kuklasse eesti keele – ja rahva – hea huumorimeele järjepidavust.
Kiusatus oli suur, et paljastada seike Karla elust. Nii nagu ikke sünnipäiviti piukõnes, nöögiga pooleks, lubatakse. Aga teate, jätan Karla valida, mida ta teile tahab minevikust teada anda. Kuna tema suud ei sulge nii naljalt, ta sulge ei peata ka keegi kirjutamast. Pigem paneb ta teistele sule sappa. Jätan hoopis need ootama ta järgmist ümmargust. Õigemini ta kolmandat juubelit, kuna eestlastele need vahepealsed nulliga lõppevad juubelid põle. Paneme Karlaga siis sada ja seened.
Vabarna Volli