Vaat oleme jõudnu talve kõige karmimate nädalitesse. Kohalikud nimetavad isegi neid päivi talisurmaks. Kuda muidu tõlkida the dead of winter? Et on kõige paukuvam pakane, vinged tuuled ja lund sajab iga päiv. Seda viimast põle olnu, aga möödunud nädalil olid iilid vahel siuksed, et oleks tõuganud pikali. Pakasetaat näpistas nii, et seda nägu. Kut mõnus kudagi, tuletab meelde, et oled ikke elavate ulgas. Raske aga uskuda, et taliharjani tuleb oodata veel kaks nädalit. Egas küünlakuu ilmad eriti taha kiireste talvest lahti lasta.
Mind patseerimisel ei heiduta palju. Ilmad peavad tõesti sandid olema, et jätaks jalutamata. Hea, et Iirimaal ei ela, seal oleks vist tubane olnu, ku möödund reedel Éowyni nimeline torm materdas smagardisaart. Tuulepuhangud üürgasid 180 kilumeetri tunnise kiirusega üle maa, elektrivõrgus katkestusi ku palju, raadio järgi inämp ku miljon talu, kodu ja ettevõtet olid laubä vooluta.
No mis meil siin häda. Põle kurtmiseks põhjust. Kut ehk siiski saan nati pahur olla, jõuda selle naatriumkloriidi juurde, millest lubasin kirjutada. Aastate eest sattus pihku jube uvitav raamat soola ajaloost. Sain teada kuda sool oli mõnes kohas vääringu eest. Soola perast mindi isegi sõtta, kujutage ette.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
