Ja siis Kolmanda Riigi, Euroopa hirmsamal ajastul said naha alla tindiga kirjutatud täheldised hoopis võikama tähenduse kui mõni ankur või madu. Ju koonduslaagrites kirjutati vangi number käevarrele, eluaegne mälestus neile, kes sealt pääsesid. Ja Waffeni meestele kirjutati igaveseks nende veregrupp kaenlasse. Seda õnnalt ju keegi ei näe, mõtteks oli haavatasaanuile kiiret transfusiooni anda. Ja ka seal, nagu vaestel koonduslaagrite vangidel, ei olnud valikut.
Ühel toredal mehel, kes tõesti vastu tahtmist kapral Aadut teenis, oli elukardetavamaid kogemusi mitte rindel, vaid veredoonorite kliinikus Mount Sinai hospidalis. Kui matsakas juudisoost õde, kes valmistus verd võtma, ometi ju teiste huvides annetatud, tema SS Waffeni märki märkas, haaras ta skalpelli ja tahtis teda raevus lahti lõigata. Õnneks olid kohal mõistlikumad inimesed ning eesti Aadu (irooniana, tema päris nimi!) pääses terve nahaga.
Nüüd aga heinakuu leitsakus näeb igaüks, kuidas paljud on mitte ainult käsivarred katnud kummaliste kujude ja värvidega, aga ka sääred ja kintsud. Ausalt, isegi päris tsirkuses ei läheks tätoveeritud, tihti habemega, vana naise telki, isegi raha eest. Mida need tänapäeva kirevad noored arvavad vanas eas? Aga eks kõiketaluvas ühiskonnas vaid vanad nagu mina, urisevad.
Ei tuleks ise kunagi selle maitselageda, tihti inetu naha rikkumise peale. Aga siiski, üks tätoveering mul on. Sisemine, südame kohal, sinimustvalge.
Vabarna Volli