Siia kanukkide keskele memmega sattudes ei olnud meil sugugi palju, riided seljas, mis varandusest sai rääkigi. Kuid üks oluline ja väärtuslik ese oli jõudnud ka siia. Kodumaalt lahkumise käigus sai sumadani tsurgatud vanaisa ajanäitaja või uur. Mitte käekell, vaid tasku-, ketiga kronomeeter. Või CHRONOMÉTRE ETERNA, nii seisab uhkelt sihverplaadil.
Memm oli selle saanu oma vanaisa käest, kes olla olnu oma aja kohta peris uhke ärrasmees. Ikke tippen-toppen riides, ta polnu ise suitsumees, aga õbedane portsigaar, mette tühi paljas paberossitoos olevat tal ka taskus olnu, sõpradele, isegi võõrastele pakkumiseks. Sellised olid toonased kombed.
See kik tuleb mul igal aastal meelen ingedepäival. Mis oli möödunu pühapäival, juhtumisi ka päivaks, mil algas tänavune talveaeg. Kut vanainemese elu teeb see ajamuutmine keerulisemaks, ku oled arjunu vähese unega, siis see pimedas tõusmine eriti ei sega, aga see teiste ootamine küll. Kuna teiste inemeste kraahvikud, vastuvõtuajad muutuvad samuti. Nüid tuleb tunni võrra kauem oodata.
<blockquote...Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
