Kevad käes, aias kik tärkamas, eks see tähenda, et labidas kätte. Mina neid sünoptikuid ei usu, aga teatavasti sajab kõige rohkem vihma just jürikuul ning mardikuul. Põle muud ku ülesse vaadata - teades, et nagu lumigi, piisad pilvedesse ei jää. Märjaks saamist ep karda - ku kummikud jalas, vihmakindel vammus üll ja nokkmüts pääs, siis vesi mehele midagit tee. Memmgi ütles lapsele, et ega sa suhkrust teht õle, lubades mul vihma käes lombist lompi karata. Olid alles päevad.
Vihmaga tulen toime, aga tolle võhmaga kipuvad asjad metsa minema. Juba, kahjuks, aastaid. Mäletan, kuidas kadunud Bärni, kellega ma aastakümnete eest Simkol kalal käisin, kurtis, et aastate kuhjumisega põle enam pauerit. Mina muidugi vastu, et mis ajast oled sa saksa talumees (see muidugi pehme b-ga). Nüüd saan ise aru, et sama viga küljes. Olen õppind küll, et puhkepause peab võtma. Etsi appi paluma selle asemel, et ise naba välja venitada. Õnneks noorsand ei pane seda pahaks, ta elab korteris ja naudib õiges aias käpa mullaseks saamist. Tunnistan, et ta saab peenrad hargiga kobestatud mõne tunniga. Minul läheks mitu, mitu päeva, et umbrohte eemaldada, lubada vajalikul vihmal põõsaste, puude juurtele juure pääseda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
