Peakontsert, mis toimus Sulbi küla ehk alevi laululaval, kandis nime ,,Laulu vägi”. Toome esile vaid mõned laulud, mis aga eriti liigutasid allakirjutanut, siinjuures loomulikult ka kohapealset kuulajaskonda. Enne oleks aga sobiv mainida midagi erakorralist.
Kuna toimus kümnes Triin Kochi kolme koori laulupäev, leidis aset peakontserdi eelneval õhtul ka ainulaadne avakontsert ,,Laulu algus”, mis oli pühendatud Veljo Tormise loomingule. Avakontsert Võru kultuurimajas Kannel pälviks omaette põhjalikku kirjutist, aga kuna mõned laulud olid ühised, lubage siinsetel veergudel põgusalt kõne alla võtta mõlemad kontserteeskavad.
Nii ühe kui teise kontserdi algus oli laulupeokohane. Kui tegemist oli sajakonnale läheneva lauljate arvuga, oli ülimalt sobiv alata Veljo Tormise ülivõimsa kantaadiga “Laulu algus”. Juba siin imponeeris samuti kooride asetus, eriti Võru kultuurimaja kontsertlaval.
Igal kooril oli võimalus esineda ka eraldi või mõne teise kooriga, mis toimus peamiselt naishäälte koosseisus. Haruldased olid kammerkoori meeshääled, kusjuures meeldejäävam oli Sulbi laululava ees esitatud “See on see maa” (Metsatöll/Lauri Õunapuu) Peeter Perensi seades. Siin haaras dirigent trummi ja juhatas intensiivsusega, mis pani judinaid mööda selga rändama.
Tormise loomingule tagasi tulles, oli uskumatu tajuda kammerkoori liikumise oskust tantsulaulus tsüklist “Ingerimaa õhtud” (koreograafia Janek Savolainen). Tegemist oli eelmisel aastal esitatud etendusega ,,Südamepeitjate planeet” (stsenarist Kristiina Ehin). Avakontserdil imponeeris veel koostöö tuntud näitleja Merle Jäägeriga, kes etles laulu ajal, kui kõlas segakoorilt ,,Tornikell minu külas” (Juhan Viidingu libreto portugallase Fernando Pessoa luuletusest Ain Kaalepi tõlkes, kellal Karl Martin Kirm).
Peakontserdil sulatas südameid TÜ akadeemilise naiskoori “Lauliku lapsepõli”, milles nauditavad olid ka soolohääled (Linda Tender ja Kadri Kiisel) ning lauljate huvipakkuv asend. Tuudur Vettiku ülituntud “Nokturn” (Merilaas), mis kunagi ei haihtu, kutsus esile pisarad vana koorilaulja silmis. Ka vilistlaskooril oli oma osa täita väljaspool ühendkoori, mis lõpetas peakontserdi kava laulupeolike esitustega – Puudutus (Kõrvits/Ehin) ja vana hea Tuljak (Härma/Karlson). Tuljakut ehtis sujuv tants kammerkoori paarilt (Heivi Truu ja Robert Pirk).
Vestluses mõnegi kooriliikmega sain aru, et tähenduslik osa Triini kooride laulupäevast oligi lauljaskonna jaoks. Seda iseloomustas pidulikkus, mida väljendasid rahvarõivad, tseremoonia Pöksi talumaal, looduslik rongkäik talust alevi suunas, koorilipud ja haarav peatus metsavendade mälestuskivi ees Hindriku talu varemete juures – kõik enne saabumist peakontserdiks Sulbi laululavale. Ja pealegi säravas päevavalguses. Südamlik kuulajaskond järgnevalt täiendas sündmuse läbiviimist.
Kolme koori laulupäev tähendas pühendumist ja ühendumist – pühendumist eesti laululoomingule ja ühendumist koorilauljate vahel. Sündis ka ühendumine eesti looduse ja eesti taluga, kus toimusid murumängud, maitsev toitlustus ja omavahelised esinemised nii lõkkel kui murul. Isegi talutiigis. Masti otsas lehvis Eesti lipp. Kümme aastat kestnud traditsioon kajastas oma pidulikkuses ning toreduses Eesti laulupäevade traditsioone ja oma läbiviimises austust ning armastust kodumaa vastu.
Andres Raudsepp
