Samal õhtul kogunesid Tartu College'i saali konverentsi kahe peasponsori, VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse ja Eesti Sihtkapitali Kanadas ühisele vastuvõtule mõlema organisatsiooni toetajad, konverentsil esinejad ja teised sponsorid (Eestlaste Kesknõukogu Kanadas, Toronto Eesti Ühispank, Eesti Suursaatkond Ottawas, Soome Saatkond, Kanada Läti Rahvuslik Föderatsioon, House of Anansi Press ja UpNorth Magazine) – kokku ligi 75 inimest. Pärast avasõnu süüdati küünlad küüditamise ohvrite mälestuseks, kõnedele ja kingituste jagamisele järgnes vabas vormis vestlus jookide ja suupistetega.
Reedel, 27. märtsil toimus Toronto Ülikooli Isabel Bader Theatre'is kauaoodatud ja -ettevalmistatud konverents „Human Rights and Repressions”. Rahvast kogunes pea täissaal, ligi 300 inimest – nii kutsetega külalisi kui pileteid lunastanud. Neil, kes ei saanud ise kohale tulla, oli võimalik jälgida otseülekannet veebis (konverents on ka järelvaadatav siit).
Konverentsi avas üks kahest peakorraldajast, Marcus Kolga, tänades korraldajaid ja sponsoreid ning meenutas 66 aastat tagasi toimunud operatsiooni „Priboi”, mida Eesti rahvas tunneb märtsiküüditamise nime all. Murettekitav on tema arvates, et Venemaa poleks ajaloost justkui midagi õppinud ning käitub tänapäeval samamoodi nagu aastakümneid tagasi.
Eesti suursaadik Kanadas Gita Kalmet rääkis küüditamise ohvrite mälestuseks süüdatud küünaldest ning kasutas tabavat võrdlust: kustunud küünla saab uuesti süüdata, kustunud inimelu enam mitte. Meil on moraalne kohustus rääkida sellest, mis kunagi toimus, me ei saa ajalugu unustada. Selles kontekstis on eriti kurb praegu Ottawa kommunismiohvrite memoriaali ümber toimuv vaidlus. Ometigi oleks sellise mälestusmärgi püstitamine väga oluline, et juhtunu enam kunagi ei korduks. Mälestusmärk aitaks ka neid rahvaid, kellel praegu vabadus käest on libisemas.
Seejärel sai sõna Markus Hess, EKNi esimees ja Musta Lindi Päeva üks algatajaist. Ta tänas kohaletulnuid ja tutvustas paneliste. Paneeli juhtis endine Rootsi parlamendisaadik, Euroopa Mälu ja Süüme Koostöökogu president poliitik Göran Lindblad.
Esimesena sai sõna Toronto Ülikooli Eesti õppetooli professor Jüri Kivimäe, kes rääkis ajaloolase ülesandest ajaloo lahti mõtestamisel ning andis ülevaate N. Liidu repressioonidest Balti riikides. Kokku küüditati neist kolmest riigist operatsiooni „Priboi” käigus rohkem kui 87 tuhat inimest, Eestis oli küüditatuid 20 531, neist suur osa naised-lapsed ja vanurid. Küüditamise tulemusena sunniti rahvas hirmuga sotsialistlikesse ühismajanditesse astuma. Kokku viidi Eestist aastatel 1941-56 sunniviisiliselt minema üle 30 tuhande inimese, kellest tervelt üks kuuendik teekonnal suri. Jüri Kivimäe ettekandes oli ka tema enda lapsepõlvemäestusi. Ettekande lõpetas musta varjundiga humoorikas lugu sellest, kuidas seltsimees Stalinil veel pärast oma surmagi õnnestus Jüri vanaisa heinakoorem ümber ajada.
Karl Altau, Ameerika Balti Rahvuskomitee tegevjuht, kandis rinnas Ukraina sini-kollast linti ning rääkis lühidalt Valge Maja ees toimunud meeleavaldusest Ukraina toetuseks, kus sõjas tapetakse tuhandeid ning ohvrid pole mitte ainult ukrainlased, vaid ka Vene sõdurid, kelle saatus tihtipeale omastele teadmata. Ameerika Ühendriikides on tulemas veel mitmeid sarnaseid üritusi. Juba järgmisel nädalal toimub Balti konverents, kus on külaliseks president Toomas Hendrik Ilves. Väga hea on koostöö Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopaga, ühiselt tähistatakse Musta Lindi Päeva 23. augustil ning plaanis on luua kommunismiohvrite muuseum.
Ludwik Klimkowski on Kanada kommunismiohvrite mälestusmärgi püstitamisega tegeleva organisatsiooni Tribute to Liberty esimees ning Kanada Poola Kongressi asepresident. Ta meenutas kuulajatele, et ka Dalai-laama on kommunismiohver ning rõhutas, et kommunism pole kuhugi kadunud, sest pärast Raudse Eesriide langemist ei toimunud kommunistide üle „Nürnbergi protsessi”. Neist on nüüdseks saanud aparatšikud ja oligarhid, kes valitsevad Euroopat mitmel eri moel. Kahjuks pole ka sirp ja vasar ning viisnurk sümbolitena keelustatud, nagu on haakrist. Kuna Kanadas on umbes kaheksa miljonit inimest, keda kommunism on otsesel või kaudsel moel puudutanud, peaks Ottawasse rajatav memoriaal seadma jalule ajaloolise õigluse ning andma tulevikulootust. Me ei mõtle tavaliselt sellele, et kõigil kommunismiohvritel on oma lugu, statistiliste arvude taga on konkreetsed inimsaatused.
Bernard Trottier Kanada Parlamendi Balti riikide toetusgrupist rõhutas Ottawasse rajatava mälestusmärgi hariduslikku tähtsust ning rääkis Kanada valitsuse ja ühiskonna tegemistest. Ta ärgitas kõiki külastama inimõiguste muuseumi Winnipegis (Manitobas), sest tegemist pole lihtsa ajaloomuuseumiga, vaid asutusega, mis üldistab universaalset inimõiguste teemat mitmel eri tasandil. Ta rääkis ka sellest, et hiljuti olid Kanada õhuväed Balti riikides ja Ida-Euroopas, sellega näitab Kanada oma solidaarsust Ida-Euroopaga. Bernard Trottier kutsus kõiki mõtlema sellele, mida teha, et ajalugu ei korduks ning kuidas noori kaasa tõmmata.
Esimene peaesineja Bill Browder on laialdaselt tuntud kui Putini peavaenlane lääneriikides, seetõttu hoiti tema osavõttu konverentsist kaua salajas. Endine tippinvesteerija ja praegune inimõiguste eest võitleja rääkis oma sõbra, advokaat Sergei Magnitski traagilisest surmast, mis oli ajendiks Putini „maffia” musti tegusid ja inimõiguste rikkumisi paljastava raamatu „Red Notice” kirjutamisele. Raamatu tulu läheb Magnitski perekonna toetuseks. Tänaseks on Kanada parlament (tänu Irwin Cotler'ile, kes konverentsil Bill Browderit tutvustas) võtnud vastu nii nimetatud Magnitski seaduse, mis kuulutab kõik tema surmas süüdi olevad isikud Kanadas kurjategijateks. Bill Browder kirjutas ettekandele järgnenud vaheajal raamatutesse pühendusi. Raamatute müügileti juures vonkles pikk järjekord. Kiirematel õnnestus vaheajal saada veel karastusjooki ja hea õnne korral ka kringlit, mida fuajees pakuti.
Pärast vaheaega esines kirjanik Sofi Oksanen. Ta meenutas oma lapsepõlve kahes erinevas reaalsuses elamist, kus kõik Eesti lähiajalooga seotu oli tabu ning mälestused inimeste sügavale hinge peidetud eraasi. Nõukogude süsteem võttis eestlastelt ühiskondliku mälu, palju visuaalseid mälestisi hävitati. Ametlikule ajalookäsitlusele vastuhakkajad kõrvaldati, elanikkonda hoiti hirmu all. Ka Moskva mõju all olevas Soomes ei räägitud küüditamistest ega muust säärasest. Pärast taasiseseisvumist algas Eestis dekoloniseerimisprotsess, mis siiani kestab. Tuli uuesti luua rahvuslik mälu, õppida demokraatiat ja sõnavabadust. Kahjuks pole aga Venemaal, mis pärast lühikest vabadusaega Putini võimu alla sattus, selliseid muutusi toimunud. Lääne ühiskonnas elades on sellest raske aru saada, sest on peaaegu võimatu ette kujutada niivõrd põhjalikku ajupesu. Lisaks sekkub Venemaa ka praegu oma endiste okupeeritud territooriumide ajalookäsitlusse, olles algatanud propagandasõja ning rakendades nende suhtes imperialistlikku poliitikat. Venemaa haarmed on pikad, tema propagandasõja „suuvoodrid” on sageli teise riigi lugupeetud kodanikud, sest oma kaasmaalast ollakse altimad uskuma ning Lääs on valvsuse kaotanud Nõukogude-aegse retoorika ja manipulatsioonide suhtes. Sofi Oksanen mainis ka 2007. a Tallinna pronksiöö sündmusi, mida Kreml propagandasõjas Eesti vastu edukalt kasutas. Kirjanik on Vene propagandasõda ka omal nahal tundnud – Imbi Pajuga kahasse koostatud raamatu „Kõige taga oli hirm” ilmumisele järgnesid Putini-meelsete organisatsioonide protestid. Kõik need propagandalahingud on aga olnud justkui eelprooviks tõsisematele sündmustele Ukrainas ning avaliku arvamusega manipuleeritakse edasi vastavalt vajadusele. Venemaa on ka otsustanud sulgeda ainukese GULAG-i muuseumi Permis ning avada putinistliku Novorossia muuseumi Peterburis. Selline käitumine poleks võimalik üheski lääneriigis, küll aga maal, kus üle 50% elanikest peab Stalinit positiivseks kangelaseks, vaba ajakirjandus on aga kõige suurem vaenlane. Siiani on Venemaa tähtsaim ajaloosündmus võit Suures Isamaasõjas, nende poolt teistele rahvastele põhjustatud kaotustest aga Venemaa ajalugu vaikib.
Lõppsõnades tänati sponsoreid, osalejaid ja korraldajaid. Üks peakorraldajaist, VEMU/Eesti Õppetöö Keskuse peaarhivaar Piret Noorhani rääkis mälu vajalikkusest ja mälukaotusest põhjutatud abitusest, mis ilmneb kriisiolukorras nii üksikisikutel kui rahvastel. Ajalugu kipub korduma ning me peaksime sellest õppima. Piret Noorhani toonitas, et poliitilisteks kippuvates monumendisõdades ei tuleks unustada kõige tähtsamat – inimest.
Pärast ürituse lõppu signeeris Sofi Oksanen soovijatele oma Kanadas värskelt ilmunud raamatu „Kui tuvid kadusid” ingliskeelset väljaannet „When the Doves Disappeared”, mille andis välja kirjastus House of Anansi Press.
Lea Kreinin
