1944. aasta sügisel eelnes Punaarmee tankide sissesõidule alevisse noorema põlvkonna jaaguplaste varjumine metsadesse ja soosaartele, et mitte olla ahvatluseks „vabastajatele“. Et ennetada Nõukogude Liidu agressioonivastast relvastatud rahvaülestõusu, kamandati alevisse jäänud vanurid mitmeks päevaks surnuaia kabeli luku taha rahunema ja nõukogude korraga harjuma. Tegelikult midagi uut polnud – seda kõike oli nähtud neli aastat varem ja selle tunnistajateks olid mitmed kalmukünkad samas surnuaias ja ümbruskonnas, samuti kabel ise. Lootus, et isa pääseb uue võimu tagakiusamise eest, luhtus. Alatu nõksuga, kohustuslikus korras Pärnu vangimajale küttepuude vedamisel, arreteeriti minu isa 1945. aasta jaanuaris ja ta oli Gulagis üheksa aastat. Sellest kirjutas ta raamatu „Röövitud aastad“.
1949. aasta märts oli ärev. Midagi halba oli tulemas, aga mis? Olin Pärnu-Jaagupi Mittetäieliku Keskkooli 1. klassi õpilasena koolivaheajal koos emaga 24. märtsil Pärnus. Olime Rauski tn. 14 teisel korrusel elanud tädi Jevgenia Väina perel külas. Lähedusest Riia maanteelt kostis pidev automürin.
(Pikemalt Eesti Elu Nr. 11 2021 paber- ja PDF/digilehes).
Anne Tapupere küüditamispäeva mälestusi silus tekstiks Aldo Kals
