Peaminister Andrus Ansipi nõunik ja ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on teinud arvutuse, miks on selleks päevaks just 27. märts 2013. Ta võttis aluseks, et EV loodi 24. veebruaril 1918. See jõudis kesta vaid ühe päeva, sest kohe järgmisel päeval algas Saksa okupatsioon. EV taastati 11. novembril 1918. Sealt edasi kestis see 21 aastat, 7 kuud ja 6 päeva. Võtnud arvesse ka liigaastad (1920, 1924, 1928, 1932 ja 1936), sai Kiho tulemuseks 7890 päeva. Uut iseseisvusaega saab hakata arvutama 20. augustist 1991. Et sellest saadik on olnud 6 liigaastat (1992, 1996, 2000, 2004, 2008 ja 2012), täitub praeguse iseseisvuse saavutamisest 27. märtsil 2013 samuti 7890 päeva. Iga järgnev päev viib aga sõjajärgse iseseisvuse juba sõjaeelsest pikemaks. Pedant võib ju norida ka kellaaegade arvessevõtmise üle, kuid vaevalt see midagi eriti muudab.
Kaks erinevat iseseisvuse ajastut, mis on eelmisega võrreldes nüüd muutunud? Sulev Vedler küsib nädalalehe Eesti Ekspress juhtkirjas, kas esimese vabariigi ajal oli elu tõesti parem. Huvitav, et „Statistika aastaraamatust 1939″ vaatasid talle vastu pea samad probleemid nagu praegu.
Eesti oli üle elanud ränga majanduskriisi, mille järel tõusid hinnad isegi kiiremini kui nüüd. Toit kallines 1936. a 16% ning küte ja valgustus 27%. Pätsi ajal kulus toidule 30–40% ja eluasemele üle viiendiku. Tänane eestlane on küll jõukam, kuid ta ägab võlakoorma all. Nagu nüüd, muretseti ka tollal iibe pärast ja probleemiks oli väljaränne. Ka siis loodeti, et nad pole „riigile lõplikult kaotsiläinud inimesed, vaid küllalt tähelepandav osa neist saabub juba samal aastal või hiljem jälle tagasi”.
Vedler lõpetab oma artikli nii: „Tegelikult pole mõtet arutada, kas elu oli tollal parem või halvem. /…/. Küll aga näitab eespool toodu, et ajalugu kulgeb spiraali pidi, ühiskonna mured ja rõõmud korduvad uuel tasemel. Ühe õnnetu asja kordumist ei taha ma aga näha – see on vabaduse kaotamine. Soovin, et Eesti oleks vaba ja õnnelik maa.” See on meie kõigi soov.
Nii on masendav on lugeda internetikommentaare, milles priiuse põlistamise päeva naeruvääristatakse või seatakse selle tähtsus kahtluse alla. Tundub, et tegemist on nooremate inimestega, kes pole ise okupatsioonihaardes Eestis elanud. Nad ei tea ka seda, et tol ajal räägiti palju ja positiivselt „Eesti ajast”. Eesti Lipu Seltsi esimees Velliste näeb selles „aja vaimu” fenomeni, kus vabadus oli saavutatud vere hinnaga. On tõesti paradoksaalne, et kui meie esimene iseseisvus sai alguse võidust, siis teine kaotusest. Ometi – hinnaline vabadus saabus ja seda tuleb hoida!
Elle Puusaag
