Pere ignoreeris käsku ja töötas rahulikult edasi, kuid pidid rukkilõikuse pooleli jätma, sest Saksa sõjaväelased paigutasid otse nende kõrvale põllule oma kahurid. Kodus toimus lühike nõupidamine. Isa-ema ja vanemad õed otsustasid kodust mitte lahkuda. 15aastane Juss ei osanud muud kui nendega nõustuda. Põgenesid kõik koos loomadega riigimetsa. Teel kohtasid nii Saksa sõdureid kui eesti keelt kõnelevaid punaarmeelasi. Keegi neid ei kimbutanud.
Pärast mõnepäevast redutamist läks Juss koos omavanuse naabripoisiga põllule mürsutrehtrit uudistama, kuid sattusid Saksa sõduri küüsi, kes nad arreteeris ja staapi toimetas. Rindepiirkonnas hulkuvaid poisse peeti vene spioonideks. Toimetati range ülekuulamine, millele eelnevalt jõudsid poisid kokku leppida, et oma napi vene keele oskuse maha salgavad. Vilunud uurija poetas aga sõbralikku saksakeelsesse kõnelusse venekeelse küsimuse, millele poisid paha aimamata vastasid. Rahvuslik päritolu sai sakslaste silmis kinnitust ja mõlemad pandi koos vene sõjavangidega kuulipilduja pesi kaevama.
Hiljem toimus Priimetsas uus ülekuulamine, mille käigus jäädi lõpuks uskuma, et poisid pole venelased ega spioonid, kuid vabaks neid ei lastud. Pealegi kartsid nad läbi rinde koju minna ja veel enam venelaste kätte sattuda.
Juss jäeti sõduritele kartuleid koorima, naabripoiss hooldas hobuseid. Väeosa taganes mööda poriseid kõrvalteid Lätimaale Riia suunas. Kogu kahekuuse rännaku vältel said nad pommitada, olla pardarelvade tule all, külmetada ja nälgida. Juss õppis püstijalu käies tukkuma, hoidis vankriservast kinni ja sammus suletud silmi.
Riia lähistel muutus tulistamine aina tihedamaks, kaevati tankitõrjekraave. Korra levis kuuldus, et nad on sattunud piiramisrõngasse. Võeti suund Liibavi poole.
Teel Riiast Liibavi leidis aset seik, mis Jussile igaveseks meelde jäi. Üks noor sakslane, kes neid ikka venelasteks pidas, poetas jutusse üksikuid venekeelseid sõnu, kuigi ta seda keelt ei osanud. Hääldas võimatult halvasti, kuid aina püüdis oma keeletarkust demonstreerida. Andis Jussile mingi segakeelse korralduse, millest see aru ei saanud. Teise taipamatusest pahandatud, haaras hobusepiitsa ja andis Jussile kaks tugevat nähvakat. Jussil lõi hetkeks silme ees mustaks, pilk langes maas lebavaile laetud relvadele, esimese impulsi mõjul tahtis ülbe parunivõsu maha lasta. Aegapidi sai kaine mõistus võidu ja keelas. (Pikemalt Eesti Elu 12.sept. paberlehes)
Eerik Purje
Sel sügisel möödub 70 aastat neist rasketest ja traagilistest päevadest, kui tuhanded inimesed olid Eestist sunnitud lahkuma. Järgnevates lehtedes jagame mälestusi neist aegadest.
Olete teretulnud oma või tuttavate mälestusi edasi andma, need võib saata Eesti Elu aadressile, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2 või epostiga: eetalitus@eestielu.ca Lood võivad olla eesti või inglise keeles, ka foto(d) on oodatud.
