Enne Ukraina sõja algust võisid teised riigid ja uuriv ajakirjandus ehk oletada, et Putin tahab veel enne oma valitsusaja lõppu olla esimene valitseja, kes saab Venemaa muuta rahumeelseks suurriigiks, ilma et teised riigid ja raskerelvade tootjad peaksid sõjalist võimekust märgatavalt suurendama. Et Putin võis tahta arendada Venemaa normaalseks suurriigiks ilmneb selleski, et ta pole senini käskinud Venemaa Föderatsiooni riigiduumal ratifitseerida veebruaris 2014 allkirjastatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist riigipiiri lepingut. Putin oli ja on kindlasti teadlik, et Tartu rahulepingus määratud riigipiiri ei olnud Eestil vaja uue lepinguga asendada ning nüüd võib ta selle selgituse avaldamisega tõestada teistele riikidele, et Venemaa on asunud olema mitte ainult Eestile, vaid ka teistele riikidele, heatahtlik naaber. Eestile mittevajaliku lepingu ratifitseerimata jätmine oleks võimaldanud Eestil ilma suuri sõjalise kaitsevõimekuse kulutusi tegemata tagada oma rahvuse ja keele üle aegade kestma jäämine. Teadmine, et Venemaa uut riigipiiri lepingut Eestiga ei vaja, oleks saanud olla hea tõend Venemaa muutumise kohta.
Miks siis ikkagi asus Putin vahekorda Ukrainaga uskumatult ebainimlikul viisil lahendama? Kuna teiste riikide suurepärased ja siirad ukrainlaste toetusavaldused ning Venemaa sõja kaotajaks jäämine võivad tekitada suuri, tavapärast majanduslikku arengut takistavaid olukordi, kas siis ei peaks uuriv ajakirjandus juba praegu hakkama analüüsima, mida on vaja teha, et Ukraina sõjaga seonduvate riikide igapäevane elu ei muutuks tõeliselt raskeks.
Harri Kivilo
