Kui suuremaks sain, siis juba õpetati riigikorda austama. Kui selle korraga pahuksisse läksid, siis tuli tegemist mundris korravalvuri vai kordnikuga, no ühesõnaga politseiga. See oli peris tõsine värk, võisid kumminuia saada vai koguni luku ja riivi taha sattuda, teispoole rautseid trellisi. Ja kui tuli aeg kroonut teenima minna, siis alles said tunda, mis kord tähendab. Juba rahu ajal oli kroonu kord kõva. Sõja ajal läks veel karmimaks, kuigi tuli vasta tahtmist võerast kroonut teenida. Nisukest, kus korra asemel üteldi ornung.
Väljaspool sõdasi ja valitsusi valitses kah kord. Kui ma enne sõda oma Punnpabula talu pidasin, siis tuli külvikorrast kinni pidada, kui tahtsid, et põld su pere ära toidaks. Vanarahva tarkus ütles, et narri põldu üks kord ja põld narrib sind kümme korda tagasi. Looduse kord on rangem kui inimeste tehtu ja paika pantu.
Aga nüid uuemal ajal on akatud selle korra mõistega jukerdama. Et jusku oleks kord, aga ei ole kah. Nüitse aja inimesed muutkui küsivad ja kahtlevad, et kas seekord vai teinekord, et kas peab just igakord vai aitab, kui mõnikord. Et kas ongi tähtis,...
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
