Telli Menüü

Juhtkiri – Võidupühaks 2022



Eestlaste vabadusiha on juurdunud sügaval põhjamaa pinnas. Kuid võib küsida, kas me oleme seda vabadust ikka valmis kaitsma?

Meie esivanemad vastasid kindlameelselt noore riigi kutsele. Nad otsustasid haarata relvi ja mitte metsa pakku minna 104 aastat tagasi.

Nende vabaduseiha on taganud praegustele põlvkondadele iseseisvuse, hea elu ja rahu. Kuid kas see pärand kandub edasi meile, armastades Eestimaad samal kombel, kui meie esivanemad seda tegid?

Ukraina traagilisi sündmusi jälgides küsime endilt, kas see Vabadussõja vaim on kuhugi kadunud. Kas ta on muutunud mineviku nostalgiaks või kas ta ikka püsib?

Eestlased on vabadust võitnud, kaotanud, taas võitnud. Me teame, mismoodi on siis, kui seda iseolemist enam ei ole. Kas oleme, vajaduse tekkides valmis, relv käes, kaitsma oma riiki ja vabadust?

Informatsioon Ukrainast tikub jääma teistest uudistest teisejärguliseks. Tundub, et sõnum ukrainlaste ennastohverdavast võitlusest hakkab meile siin Läänes muutuma monotoonseks argipäevaseks.

Arvestame sellega, et Venemaa soovib Leedu Vabariigi iseseisvuse ebaseadlikuks kuulutada ning Venemaa parlament võib sarnaselt käsitleda Eesti ja Läti iseseisvust.

Võtame siinjuures arvesse eestlaste suhtumist Ukraina vastupanusse. Kõige viimased GDP andmed näitavad, et Eesti panus Ukraina võitluse toetamiseks on proportsionaalselt maailma suurim.

Eestlased elavad rahus. Kuid me võtame seda pelgalt iseenesestmõistetavana. Me naudime elu vabaduses. Sellegipoolest, jälgides Venemaa agressiivsust, kas meie suudame seista selle eest, et Eestis säiliksid meie olulised väärtused ja vabadused – meie enesemääramine ja iseseisvus?

Eesti on ja jääb alaliselt Euroopa geopoliitilise tõmbetuule ohvriks. Riigikaitse ja rahva kaitsetahe on omavahel lahutamatult seotud. Eestlastel pole teist valikut, kui vastata ülaltoodud küsimustele resoluutselt jah!

Laas Leivat


Loe edasi