1954. a. sügisel (ajal, kui nais-hambaarstid olid Põhja-Ameerikas haruldus) võeti Maret vastu Toronto Ülikooli hambaarstiteaduse III kursusele ja ta sai 1956. a. kevadel D.D.S. (Doctor of Dental Surgery) kraadi. Varsti asutas ta oma kodus enda esimese kliiniku. Samal ajal suurenes pere neljalapseliseks. Poeg Andres sündis 1957. a., tütar Liis 1960.a. ja poeg Kaarel 1963. a.
1968. a. täiendas Maret end Toronto Ülikooli juures laste hambaravi alal, saavutades 1970. aastal D. Paed. kraadi. Seejärel oli ta üheksa aastat Toronto Üliikooli hambaarsti-teaduskonnas õppejõud. Samal ajal kasvatas ta oma nelja last tublideks eestlasteks, pere pidas lisaks linnakodule väljaspool Torontot ka talu ja Maret töötas osalise ajaga oma kliinikus. Kliinik kasvas ja sai uued ruumid ning abiks kaastöölised.
1978. a. avas Maret veelgi suurema kliiniku, kuid loobus siis ülikoolitööst, jäädes täiskohaga erapraksisesse laste hambaravis, kuni pensionile jäämiseni. Ta oli hinnatud hambaarst ka Toronto eestlaskonnas.
Mareti hiilgav eeskuju kandus edasi järgmistesse põlvkondadesse. Tütar Piret (kes sai 1990. a. õnnetult surma) õppis ka hambaarstiks ja ema-tütar töötasid samas kliinikus koos mitu aastat. Aastaid hiljem valis Pireti tütar Triina samuti hambaarsti elukutse.
Maretil oli suuri teeneid hambaravi alal Eestis. Külaskäigul Eestisse1988. aastal, märkas ta, kui halvas seisundis olid inimeste hambad. Kohtudes kodumaa kolleegidega ja tutvutes sealsete probleemidega, taipas ta, et hambaraviala vajab hädasti parandamist ning juba järgmisel aastal hakkas ta andma loenguid Eestis. 1994. a. aitas ta rajada Pärnu Hambapolikliiniku ja käis seal kaks kord aastas õppusi andmas ning korraldas Kanada-Eesti vahelisi spetsialistide vahetusi ja tehnilise abi andmist. Paljusid kolleege võttis ta lahkelt vastu oma kodus Torontos. Misjonitöö vaimus panustas ta mitut moodi hambaravi arendamisse Eestis ligi 15 aastat.
1995.a alustas Maret uut tegevust: oli võõrustajaks Camp Bordenisse (Kanada sõjaväebaasi) inglese keelt õppima tulnud Eesti kaitseväelastele, kostitades neid nädalavahetustel oma kodus eestipäraste toitudega, andes neile natuke kodust tunnet ja tutvustades neile Toronto linna ja ümbrust. Parandas ka nende hambaid. Aastate jooksul on tema kodust ja kliinikust läbi käinud ligi 200 kaitseväelast.
Oma kodus on Maret korduvalt vastu võtnud ka muid külalisi Eestist. Tema külalislahkus, sõbralikkus, rõõmsameelne olek ja särav intelligents on puudutanud paljusid, teenides suure lugupidamise tema vastu.
Pärast pensionile minekut oli Mareti suureks rõõmuks oma pere, eriti tema kaheksa lapselast ja viis lapselapselast, kelle kõikide käekäikudele ta kaasa elas.
Maret oli aktiivne Põhja-Ameerika Eesti Arstide Seltsis, Tartu Instituudi direktoraadis ja Peetri kiriku nõukogus ning esines sageli akadeemilistel üritustel ettekannetega. Tema mitmekülgsel eluteel vääristati teda rohkete autasudega, nii oma kutsealal kui ka töö eest eesti ühiskonnas Kanadas ja Eestis, s.h. EKNi teenetemärk, Eesti Kaitseväe, Eesti Piirivalve ja Kaitseministeeriumi teeneteristid ning Eesti Punase Risti teenetemärk IV klass.
Maret astus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmeks 1950. aastal Stockholmis ja liitus 1952. aastal Toronto koondisega. Ta täitis Seltsis mitmeid ameteid, osales komiteedes ja alati oli hea nõuga valmis. Talle meeldis omaküpsetatud kooke tuua koosolekutele (ehkki koogi-magusa sööja ta ise ei olnud). Kui ENÜS taas-asutati Eestis, oli Maret mitme abistava aktsiooni eesotsas. Aastal 2011 valiti teda ENÜS’i auvilistlaseks. Osaledes ENÜS’i 100. aasta pidustustel Tartus, pidas ta juubelikonverentsil inspireeriva loengu ja juubelipeol talle langes auliikmena au lõigata lahti hiigelsuur sünnipäevatort.
Maret lahkus meie hulgast 4. septembril 2021. Tal oli pikk ja huvitav elu. Tema piiramatu energia lubas tal palju saavutada. Ligimese- ja isamaa-armastus juhtisid teda. Mäletame Maretit kui rõõmsameelsest, abivalmis, energiat täis liiget ja tunneme temast suurt puudust.
Puhka rahus, armas Maret!
ENÜS’i nimel Asta Lokk
