Telli Menüü

Meelelahutust: Volli veste – Röötsakil


Ei, mitte füüsiliselt, seda mu vanakõbõkõse au ja uhkus ei lubaks kunagi. Ootame puusärgini. Vaid vaimselt, noh, nigu Ets ja tema vanused seda nohhi kuritarvitavad. Et kas Te ei saa aru, ometi. Lubjakad.

Vaat minusugune ei kohane hästi inämp. Õppisin ontlik olema. Läks aega küll. Oleks vanalelle meenutusi saada kuskilt kirjapantult, mette mu mälust, ei tea mis pildi saaks maalitud. Siis kik see kommude eest põgenemisevärk. Teades, et elu on mängus. Aga ka siis nolk jäi nolgiks. Oleks ometi ettevaatusest õppinud. Lõppeks siis nood rumalad elurituaalid, milledest ei vist pääse. Armumine, abielu, töökohad, maja, iluaed – nigu tolles heas filmis „Zorba“, Anthony Quinn nimiosas lausus - the whole catastrophe.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Katastroof pole see koos-, abielu õnneks olnud. Ku ainult teaks, mis nurgas peaks mis hetkel seisma. Mis karva lipsu valida. Ja seda vagalt tehes. Eks musu eest peab maksma. Kuid kudagi on kokkulepitud. Ning töödejaotus, sellised nagu kahel inemesel on omad, need ammu jutti seatud. Mina orjan enam-vähem nurisemata, temake naudib seda, et töökas teener hoiab elurutiini nigu Mussolini rongide sõidutabelit kella peal.

Et Il Duce tuli ette oli selle tõttu, et meite tänapäevases on nati liigpalju noid riigipoolseid kurjemaid käske. Et tehke nii. Muidu me suslad ei jõua täpselt vaksalisse. No kas minule tähtis, et jaamas rahvas ei tungleks. Kas oodates minekut võ tulekut. Vanalell õpetas juba kaua, kaua aega tagasi, et adra seadmiseks tuleb aega anda. See’p see ongi. Et meie mugavusriigi jõukad (kes need muud poliitikasse satuvad, kui priske tengelpungaga inimesed) ei saa aru, kuda elu toimib. Päriselt. Sõjapõgenikuna. Näljasena. Otsides kopikaid taskupõhjast, et üüri maksta uuel asukohamaal. Nii ta oli. Aga unustame.

Nii ongi, et praeguses elukäigus oleme mõned pisut vaimselt väsinud. Kas just nigu nagu pääliskirjas piltlikult kirja pant, aga ikke küll. Väsitab ju see teadmatus. Ning valvsus. Käskude täitmine. Kuna ei oska oodata järgmist pauku. Ei need ole lõhkevad pommid ega kuuliderahest läbiminek. Vaid alati üllatuseks, et meda nüid.

Kui Ets nii kurtis, oskasin aga talle õpetusena ütelda. Vaat, Sina kui noor, vabaduses sündinu poissmees, ei Sa ju tea, mis päris sõda on. Elu hoidmise huvides tehakse kõike. Loe nati ajalugu. Meil on tänapäeval valida hääde eesti ajaloolaste ja lõpuks, tänuks, mitte marksistlike kohalike vahel. Ja vallalisena ei tea Sa, et abielu on too huvitavam ning ohtlikuim tander. Võta ometi naine. Ku sealses olus ellu jääd, siis tulevik on helge. Praegune pandeemia on selle kõrval köömes.

 

 

Vabarna Volli


 

Loe edasi